See kord ärkasin selle peale, et keegi keeras muusika kinni, sammus minu juurde ning koputas õla peale... need olid politseinikud. Nüüd puges hirm mulle sisse ning tõusin püsti ning katsin end rätikuga.

" Tere, mis asjus te siin olete? "
" Tere päevast preili, küsitleme siin lähedal elavaid naabreid ühe juhtumi kohta. Kas te teate kedagi kes on Kadi Simmer? "
" Ma tean küll ühte Kadit ,kui mitte tema perekonanime. Ma alles kolisin siia. Aga mis juhtunud on? "
" Noh, kuidas öelda... ta on kadunud. Asju kaasa pole võtnud, lihtsalt kadus. "
" Kas tema koju on sisse murtud? "
" Jah, koridori aken oli sisse löödud nind seal oli ka natuke Kadi verd. "

Ohissand. Mu onuga oli ju täpselt sama asi juhtunud. Võibolla on see mingi sari-kurjategija kes röövibki nii kõik tänava elanikud? Ohei, äkki peaksin neile oma onu loo ka rääkima...

Sellel hetkel märkasin et olin kauaks mõttesse vajunud ja politseinik vehiks käega mu näo ees:

" Hallo? Preili, kas te kuulete? "
" Jah. Kuulge, mu onuga... see on pikem jutt, äkki tahate istuda? "

Läksime siis sisse ning pakkusin neile istet. Alguses kahtlesin pikalt, kas see kõik seda väärt on, kuid tegin seda kõike vaid armastusest oma onu Anti vastu.

" Eile, kui ma koju tulin, oli samuti meie koridori lõpus olev aken sisse löödud ning maas oli verd. Koristasin küll killud kokku, kuid äkki tahate seda näha? "
" Jah, kui lubate. "

Näitasin neile siis seda akent. Nemad panid midagi kirja ning helistasid kellegile. Kui küsisin kellele või kuhu, vastati:

" Me helistasime uurijatele, nad tulevad võtavad verelt proovid ja siis saab teada kas see teie onu on. Kas te saaksite anda oma onu nime meile? "
" Muidugi, ta nimi on Anti Jõeveer. "

Seejärel politseinikud vakatasid ning vahtisid üksteisele kordamööda otsa. Mind hakkas see häirima ning kartsin juba mida nad selle kohta räägivad. Ohappi, millesse ma küll ennast ja oma onu mässinud olen...

" Ja teie olete siis vist Annely Jõeveer? "
" Jah, see olen mina. "
" Äkki soovite istuda, meil on teile midagi rääkida. "

Ehmatasin muidugi ära, kuid ei näidanud seda välja. Ma ei kujuta ette kuidas või mille kaudu nad Antit teavad. Kõndisin nende järel elutuppa, kus võtsime kolmekesi diivanil istet.

" Preili Annely, lugu on selline, et ... "

Siis seas teine mees vahele. Ta sosistas vaikselt mehele, et ta tahab ise seletada. Mees noogutas, Seejärel alustas tema juttu:

" Asi on selles, et meie politsei jaoskond on Antit otsinud juba aastaid. "
" Ohei, mitte ainult seda ... "
" Teda on korduvalt süüdistatud narkootikumide ebaseaduslikus müügis, ta on olud ka vangis, kuid alati sealt põgenenud. Nii oli ka viimasel korral 2 aastat tagasi. Me oleme teda otsinud kui tulutult. Tal on ka partner, nad ajavad seda asja kahekesi. "
" Ohei, ma teadsin seda kohe kui ... "

Nüüd vakatasin. Kas peaksin neile selle loo ka jutustama, mis juhtus enne siia kolimist selle kurja mehega kes onu otsis? Ma eiteadnud enam mida teha. Kui juba alustasin, peaks ka kõik ära rääkima ning asja lõpetama...

" Paar nädalat tagasi helises meil vanas majas uksekell. Seal ukse taga seisis vihane mees kes karjus mulle näkku, ise aru saamata kellega tegu on, et mida ma teinud olen ja kas ma aru ka saan. Siis ta vabandas ning küsis kus Anti elab. Ei julgenud onu sisse anda ning juhatasin ta teisele majale. Kas tegin valesti? "
" Oh ei, see mees on kuri ja halb. Tal on olnud mitu mõrvasüüdistust ning ta on üritanud ka teie onu...

Нравится 1