Osa meist tahab armastada jumalannade kombel-külmalt  ja kapriisselt.Osa meist on ustavad Kalile,kes sööb oma armukese ära ja kinnitab tema kolba vöö külge.Osa meist tahab armastada nagu Juno,kes korjab üles surelikud mehed ja mängib nendega ning laseb neil siis minna,muutes nad lahkumisel kas koobasteks,millest meri läbi kohiseb,suurteks fallosekujutisteks,kivideks või armulikkushetkel isegi sigadeks.Osa meist tahab olla Athena ja Diana-kes ei vaja armukesi,kellel on nende asemel intellekt ja laskeosavus.
Kuu ise oma suure õõnsa peaga soovitab külmust.Pikareskse lõpp on mõistus,ütleb ta.Ja mõistus välistab alati armastuse.Aga kas tal on õigus?
Lõpuks võime me jõuda teist laadi armastuseni.Valmistatuna ette selleks sugulise armastuse,emaarmastuse ja kiindumuse poolt,võime me jõuda armastuseni,mis ühendab meid igavikuga.Et selleni jõuda,peame kõigepealt sellesse uskuma hakkama.Kõigepealt toimub see vastu tahtmist,siis katseliselt,siis kirglikult.Me peame hakkam uskuma,et lihalikust armastusest ei piisa.Ja siis ilmutab ennast see vaimuookean,milles me ujume.Et murda läbi meie harjumuspärasest pimedusest kõige muu suhtes peale materiaalse,on tarvis teatud distsipliini.Mõnele võib olla vaja hoidumist alkoholist või narkootikumidest;mõnele teisele hoidumist toidust või materiaalsetest asjadest.Loobumine aitab meil selgemini rada näha,aga küsimus ei ole joogis ega toidus.Nendest hoidumine toob lihtsalt nähtavale raja,mis oli kogu aeg olemas.
(Erica Jong.)

Нравится 5