Laupäeva hilisõhtul tuleb mulle ootamatu külaline. Ajame veidi juttu ja lähme puhkama, sest ta tuli mind kaasa kutsuma seiklema. Kuna meeldib sõita ja aega oli ka, siis loomulikult olin nõus.
      Hommikune ärkamine ja teeleasumine võtab veidi kauem aega kui planeeritud aga lõpuks võtame suuna Lehtse peale. Sain aru, et sealt tuleb peale võtta Antsu poeg Margo ja veel keegi naine.
      Tegelikult jõudsime välja Rabasaarele. Margo kutsub isa tuppa, minu aga saadab varju alla istuma, kuhu ma aga ei jõuagi. Minu tähelepanu köidavad joonistused, mis on maja seinale kinnitatud. Seal oli näha igas vanuses laste ja täiskasvanute loomingut. Ja imelik oli see, et tavaliselt võin arvamust avaldada vormis, et jah, on küll ilus looduspilt jne. Ütleme nii, et kunstist ei taipa ma midagi. Seekord aga üritasin meeleheitlikult aru saada, mis on nende joonistustega öelda tahetud ja mida kujutatud. Nii eriskummalised olid need pildid.
    Siis aga tuli Margo ja ütles, et mine ka tuppa isa ja Valve juurde- seal räägitakse sind huvitaval teemal. Läksingi, teretasin ja jäin ootama, mis edasi. Mulle pakkus laua otsas istet üks vanem naine. Tõmbasin tabureti ligemale, istusin. Ja ometi ei tundnud ma enn

ast mugavalt. Naine vaatas mind ja ütles, et ma nihutaksin ennast lauale ligemale, et mul pole ju mugav istuda. Noh, muutsin siis natukene asendit aga mitte piisavalt. Naine istus ja pani järsku silmad kinni. Mõtles natukene ja hakkas minuga rääkima. Küsis, et kuidas ma ennast tunnen ja et kas mul pole teada kedagi tuttavat naissoost isikut, kes mulle halba soovib. Siis ma taipasin, kus olen. See lõi mu mõtte lukku ja tegi äärmiselt ettevaatlikuks.
      Olgu öeldud, et see naine oli Rabasaare nõid Valve Pärn.
      Hakkasin siis kiiruga mõtlema, et kes see küll olla võiks, see pahasoovija naine. Ei teadnud nagu kedagi nimetada. Oma arust ei peaks mul ju nii hulle vaenlasi olema, kes lausa needusi kaela sokutavad. Aga-elu on küll imeline, kuid vahel etteaimamatu... Valve ütles vaid niipalju, et mul on negatiivne energia seljas, aga see pole nii hull.
   Hingasin kergendatult, kui sisse astus Margo ja nad hakkas Valvega oma asju rääkima. Jutt käis eelolevast sõidust. Et kas asjad kõik kaasa pandud ja et auto on korras, puhastatud ja sõit läheb korda, et midagi ei juhtu. 
   Autosse pandi mingid imelikud kettad ja poldid, minu silmale olid need puhtalt metallikokkukorjajate maiuspalad. Hakkasime siis liikuma, Ants auto roolis, mina tagaistmel ja Margo ees isa kõrval. Too neljas pidi meiega liituma alles Tartus.
   Autos ajasime igasugu asjadest juttu. Margo tundus mulle tema ea kohta väga targana ja elukogenuna. Üks temalt kuuldud väide on see, et tõelist armastust, sellist, mis tuleb, on ja jääb, on vaid 25% või veidi rohkem. Ülejäänud on nn. õppeabielud ja kui õppetund käes, tuleb osata lahti lasta teisest ja minna oma teed. Selle kohta pole ma küll suutnud veel oma seisukohta võtta.
   Siis oli juttu sellestki, et kui mõni inimene eksib, ei tohi teda hukka mõista ja vihastada, et tuleb talle hoopis andeks anda. Noh selle kohta minu arvamus, et olen seda juba ammu teinud, oma paarkümmend aastat kindlasti...
      Jõudsime siis Tartusse. Veidi seiklemist mööda linna ja olemegi Munga tänaval, kust võetakse peale üks daam, kelle nimi jäigi mul kuulmatta. Energiat paistis tal olevat ja ise nimetas ta ennast paanikaosakonna juhatajaks, sest oma kaasavõetava kolaga(jälle muud nime ma ei oska sellele anda) oli tal üksjagu tegemist, et midagi maha ei jääks.
     Autos kuulasin nende juttu ja see naine oli kunstiajaloo õppejõud ja oma ala hästi tundev. Rääkis asjadest huvitavalt ja kaasakiskuvalt. Näiteks üks teema oli see, et tegelikult on meie kohanimed algsetest ära muudetud. ...vere lõpuga(Rakvere, Pandivere jne.) olid algselt lõpuga ...var, mis tähendas siis kuninglikku. Peaks siis olema Rakvar, Pandivar....
Ja teemasid oli teisigi.
    Ja nii jõudsime Pühajärvele. Mina olin seal elus esimest korda ja nautisin olukorda täiega.Naine ja Margo läksid paati otsima, et sõuda järve keskel olevale saarele.
    Ja nüüd püüan selgitada, milleks seda neile vaja oli.
    Tuli paigaldada seitsmesse kohta, kus asuvad Eestis energiasambad, needsamad metallijubinad. Igasse kohta oma ja õige. Need pidid olema paigas teatud päevaks, et siis on ühendus Siiriuslastega Maa aitamise eesmärgil, eeskätt Eesti aitamisest käis jutt.
      Ja üks energiasammas asub niisiis Pühajärve keskel oleval saarekesel. Ja kuna meil Antsuga sinna asja ei olnud, siis meie läksime baari ja tundsime end mõnusalt kuuma seljankat nautides. Peale söömist läksime ja istusime järve äärde, ajasime niisama juttu, Ants tukkus vähekene. Siis aga tulid suured mustad pilved ja meie putkasime autosse. See aeg aga, mis nad lubasid tagasi olla, oli ammu möödas.
    Sealt siis algas muretsemine, et kui nii edasi läheb, siis mina ei jõua õigeks ajaks tagasi Pärnusse, et tööl olla hommikul kell kaheksa....
    Ants helistas Margole ja mõne aja pärast nad tulidki, läbimärjad ja rääkisid, et ei leidnud kuidagi seda õiget kohta ülesse. 
    Sealt võtsime siis suuna Taevaskoja peale ja meie arvestuste kohaselt oleks pidanud seal minema paar tundi. Aga olgu ette rutates öeldud, et viis tunnikest kadus nii märkamatult...
    Margo oli meil siis Taevaskojas teejuhiks ja ma ütleksin, et pigem õpetajaks. Selles võrratult kaunis kohas olin ma jälle esimest korda.
    Taevaskotta jõuame planeeritust kaks ja pool tundi hiljem. Ja nii kaua ootasid seal Võrukad, et midagi edasi anda, ikka mingi rauakolakas jälle.
    Ja nüüd siis alustame pikka teekonda läbi matkaraja.
    Terviseraja alguses on suur palk risti teel. Minu mõistus ütles, et see on uljastele autojuhtidele, kes soovivad igale poole võimalikult autoga lähedale pääseda. Margo aga ütles hoopis, et sellest tuleb üle astuda, mitte kõrvalt mööda minna. Et kui minna kõrvalt, siis need head energiad ei hakka inimesele toimima, mis on sellel rajal. 
    Noh- kui üle, siis üle. Midagi võimatut ju selles polnud, kuigi jah, mõni on väitnud, et mul on lühikesed jalad, eks siis tõestasingi vastupidist...
    Mida seal täpselt räägiti, eks osa ununenud juba.
Aga autos oli veel jutuks, et tegelikult oli Ahja jõe vana nimi Aya jõgi ja sellelgi oli tore seletus, mida enam ei suuda meenutada. Kahju, et hakkasin kirjutama alles hiljem ....
     Huvitavamad asjad siis sellel rajal.
     Margo püüdis meile näidata, kus on energiat palju,kus seista ja seda endasse tõmmata. Mina seda ei tunnetanud. Siis tuli käsi ühe kivi peale panna ja tunnetada, mida see kivi meile öelda tahab. Mina sellest osa ei võtnud.
Päris jõe ääres lagendikul oli nn. soovide kivi. Kivi on väike, teadmatule nähtamatu muru sees. Aga kivi sees on lohukesed. Seal tuli otsida oma ühe käe sõrmedele mõnus asend ja siis sõrmed nendes lohukestes, midagi soovida. Selle ma tegin läbi ja olgu öeldud, et minu soovid olid laialivalguvad ja nende täitmist on üldiselt raske kontrollida. Olin kuidagi imelikul lainel, mõte nagu oleks seisnud.
    Siis tuli ajaloo väljak. See kujutas endast gruppi puid ja Margo seletas, et iga puu jutustab ühest ajaloo seigast, sündmusest Eesti rahva minevikus. Tuleb vaid kauem puu ääres seista ja saadki midagi uut teada. Mina aga sain seda teada, et küllap olen vaid üks tühmakas, kellele ajalugu sel kombel külge ei hakka. Seisin veerand tundi vastu puutüve ja lahkusin sealt sama lollina, kui puu juurde läksin...
    Küll aga kasvavad seal puud huvitavalt ja kui sellele tähelepanu ei juhita, siis vaevalt keegi ise hakkab taeva taustalt W kuju otsima. Ja siis oli veel huvitav see, et üks puu oli teisest läbi kasvanud, seda ei oska seletada, seda peab ise nägema. Oli juba hämaravõitu, aga tähelepanelikul vaatamisel sai aru küll.
    Siis need Eesti asjaga seotud toimingud. Jõest võeti miskit välja ja miskit viidi sinna asemele. Siis Margo istus hulk aega allika juures ja käes hoidis mingit pulka, nagu ma ennem aru sain, et niimoodi viiakse energiat ühest kohast teise. Minu silmale oli see muidugi mõttetu tegevus.
   Tartust nimetu naine suitsetas kole palju, kogu sõidu vältel paar pakki küll. Olen ikka arvanud, et sellised hoiavad tervislikke eluviise au sees. Aga see tema mure.
    Neitsiallikas ehk emaläte. seal selline kivi, millel silmad, nina ja suu olemas. Seal oli väikene rituaal. Kõigepealt Margo tegi puhtaks neitsi silmad ja suu, sest need olid savi täis. Siis andis meile igaühele viiluka leiba. Algul käskis allikasse pudistada ja ise miskit soovida. Kui pool leivast oli allikasse pudistatud,  tuli käsk, et leib tuleb vette kasta ja ära süüa. Seda tegin eelarvamusega, et eks see vettind leib ikka üks mõttetu asi ole söömiseks. Aga imekombel oli väga hea maitsega. Ja ikkagi ei saa ära unustada, et tühi kõht on kõige parem kokk... Ja tühi oli ta juba küll selle käimise peale. See tseremoonia oli Taevaskoja raja lõpus, aga nagu selgus, olime olnud seal kokku viis tundi!!! Ja me ei märganudki aja kiiret möödumist.
   Siis kaevati veel miskit koopa seina äärde, allika lähedale.
   Mida kosta? Ants, kellel on tegu liikumisega ja raske, käis seal selle pika raja läbi ja häda polnud miskit. Tahan ise arvata, et lihtsalt imeline loodus andis kõigeks jõudu.
   Siis seal pidid näha jääma fotodel energiaringid. Minu Taevaskoja fotodel neid polnud, küll aga Antsu aparaat jäädvustas need ringid. Igaühe käes ei pidavatki need ringid peale jääma. Ants aga oskab ka pendlit kasutada ja saab selllest aru, mis talle öeldakse.
    Ära läksime juba hämaras. Üritasin häält teha, et ma pean hommikul kell kaheksa tööl laua taga olema ja kala lõikama, aga see jäigi hüüdjaks hääleks, sest sellega ei arvestanud ei Margo ega ka mitte tema kaaslane.
    Looduse poolest on Taevaskoja võrratu. Olin seal esimest korda ja tahan sinna veel kord tagasi tavainimesena.
    On juba peaaegu pime, kui hakkame liikuma Taevaskojast Piusale. Ants on endiselt roolis, aga väsinud. Minul juba päris suur hirm, et ei jõua hommikuks tagasi Pärnusse ja tööle, sest sõita on veel palju ja ajast need kaks inimest, kes Eesti asja eest väljas, lugu ei pea, vähemasti teiste ajast mitte...
    Sõit Piusale- keegi meist ei tunne teed, kaardilt vaadates teen endale asja selgeks, aga eespool istub Margo ja ei märka isegi õiget teeviita, kuna on istmel näoga tahapoole, et suhelda Tartu daamiga ja nii põrutame veel üksjagu mööda kah õigest teeotsast. Mina aga teeviitasid ei näe, sest on pime ja tagumised autoaknad on tumedad.
    Lõpuks jõuame kohale. Kell on üksteist läbi. Koopas on pime, kuid midagi veel näeb ja me siseneme sinna. Meie Antsuga pole seal ennem olnud. Aga minnes kaugemale, paistab küünlavalgus. Keegi on seal käinud ja paar teeküünalt põlevad alles meie õnneks.
    Margo hakkab jälle arutama tolle tartlannaga mingist rüütlist ja millestki veel. Pole enam jõudu, et sellele ennast häälestada, oma mured võtavad võimust. Liigume seal niisama natukene ringi, sest peale seda, kui süüdatakse veel kuus eri värvi küünalt, on valgust rohkem. Teeme Antsuga pilte. Huvitav on see, et kui tema teeb pilte minust minu aparaadiga, on sealgi näha energiarõngad. Ja see pildistamine toimus tegelikult juba keskkööl. Selles on tagantjärgi oma müstikat, aga-lugu pole veel lõppenud Antsu jaoks. Hiljem tuleb ilmsiks midagi rohkemat.
Ühel Antsu poolt tehtud pildil on lausa energirõngastest kardin, mille taha pole võimalik näha, kuigi tema fotoka valgustus on super, sest ka väljudes kasutame selle lambi valgust.
   Minu tehtud piltidel on näha vaid üksikud energiarõngad. Kas neid siis polnud seal või olen ma ikkagi tühmakas sellel alal, nagu juba kord veendusin Taevaskoja ajaloo väljakul. Või loeb ikkagi fotoaparaadi kvaliteet.
    Margo on selle Tartu daamiga seal ülal, rüütli kõrval-ajavad jälle Eesti asja... Ja seal nad siis jutlevad ja üks siis suitsetab elu eest, sest autos suitsu teha Ants ei luba.
   Mina olen väsinud ja tahan ära autosse, aga õnneks tahab sama ka Ants ja nii me siis läheme. Et ta enam sõita ei suuda, siis kutsun ta enda kõrvale taha istuma ja et las siis Margo sõidab vähemasti Rabasaareni, sest Ants peab sealt veel Pärnusse jõudma ja siis veel koju kah.
    Aga kuidagi ei taha see seltskond sealt koopast välja tulla. Pidime juba hakkama järgi minema, aga siis lõpuks pool üks arvasid nemad, et aitab neile küll.
Noh ja istubki siis Margo rooli ja daamikene tema kõrvale. Ants võtab vabalt ja jääb magama. Tartus läheb siis üks inimene vähemaks ja nüüd selgub, et vaja tanklat. Millegipärast ei tangita Tartus, vaid tehakse mingi kõrvalpõige kuhugi mujale tanklasse.
    Rabasaarele jõuame siis nelja-viie vahel. Olen ise vahepeal tukastanud ja korralikult, sest seal avastan, et roolis on Ants. Hüvastijätt pojaga käib kähku ja nüüd siis edasi Pärnu poole.
    Siis meenuvad mulle veel selle naise sõnad, et midagi nagu ei toimi kellegi puhul ja millegipärast ma tundsin, et see käis minu pihta ja ma ei eksinudki.
    Ja nüüd meie Pärnussesõit. Aega vähe ja eks siis Ants tahtis anda endast parima, et ma ei hilineks. Noh ja nii siis juhtubki, et ühel üleskaevatud teelõigul trassipolitsei ees ja peab meid kinni, kuna lubatud 50 asemel oli meil üle 80. Noh, kutsuvad siis Antsu enda juurde autosse ja seal tehakse mees 900.-eegu võrra vaesemaks.
    Ja siis käib mul läbi pea mõte, et see ju kah veel osa sõidust, miks siis nüüd see Rabasaare nõia Valve võim meid ei kaitsnud?....
    Seitsme paiku jõuame siis Pärnusse, saan ära käis dushi all, joome kohvi ja siis jõuangi tööle õigeks ajaks, omal hirm, et kuidas selle kaheksa tundi vastu pean. Imelik oli see, et näkku olid küll öise seikluse jäljed kirjutatud, nagu minu kallal nöögiti, aga töö kiirust ega jõudu see ei vähendanud. Kokku kukkusin alles oma voodisse. Uni oli hea, magasin kaua ja korralikult.
    Nagu hiljem selgus, ka Ants oli päevakese traktoriga põllul olnud ja muudki vajalikku teinud.
    Veel mõned hiljem meenunud seigad, loodan, et igaüks paigutab need õigesse kohta, sest see proge siin ei lase seda teha või -olen ise oskamatu arvutikasutaja....
      Enne ärasõitu Rabasaarelt ütleb Valve, et ta teeb siis õhtuks sooja toidu ja jutt käib mingist kalast. Mulle see mõte millegipärast ei meeldi ja nagu arvata võibki, ei tulnud mingit söömist, sest me ju ei jõudnudki õhtul tagasi. Aga päeval ostsin siis ühe suurema koogi, et oleks kah midagi sinna lauale panna. Hommikul aga sai see pooleks tehtud ja pool Margole ja pool meile-kulus ilusasti hommikukohvi kõrvale.
      Siis kui istusin Valve köögis, oli talle telefonikõne ja keegi palus abi. Valve siis rääkis mingist mustast energiast, mis pidi olema selle naise kukil kellegi poolt sinna saadetud. Aga natukese aja pärast ta ütles, et seda nüüd enam pole ja kõik on korras. See asi tekitas minus kuidagi imeliku ja võõristava tunde.
      Enne Rabasaarelt ärasõitu läks veel kord sebimiseks, sest Margo oli unustanud isale mingid paberid tuua. Mina nagu ikka, loen sõidu ajal või siis puhkepauside ajal ja nii nüüdki, küsisin luba, et kas võin kah seda materjali lugeda. Mul lubati seda teha.
   Oli juttu valgustest. Ja lugesin violetsest valgusest, mis pidi olema kõige tugevam ja parem valgus. Siis tulid mingid palved esivanematele või esivanemate palved, ei mäletagi enam. Pilgu heitsin peale ema palvele, aga minule tundus see nagu mõttetu. Need olid antud siis Antsule mingite rituaalide tegemiseks.
    Ja sellega peaks Rabasaarelt kõik olema. Aga sellepärast olin sunnitud need esmapilgul ebatähtsad asjad kirja panema, et hiljem tulen nende juurde tagasi, aga hoopis teise nurga alt, teises kohas ja teises olukorras.
    Nüüd siis Taevaskoja lisa.
    Seal jões oli selline koht, kust Margo käskis meil musti kive endaga kaasa võtta. Põhjendas seda niimoodi et need on õnnetoovad kivid ja kaitsevad kah. Et kui maja ehitada, siis tuleb need kusagile lävepaku alla vundamendi sisse panna.
Noh, minul siin katusel majaehitust ei toimu ja lävepakku kah ei hakka lõhkuma. Panin nad lihtsalt sektsiooni peale.
   Ants korjas neli suuremat, mina nagu väeti naisterahvas, võtsin ühe suurema ja kaks väikest kivikest ja sokutasin oma käekotti. Eks õnne igatse ju igaüks....
Ja ka nende kivide juurde tulen tagasi kunagi hiljem.
    Siis unustasin ära Piusal põhitegevuse-ka seal kaevati kuhugi seina sisse mingi asi. Ise ma veel mõtlesin, et nii siis neid asju õõnestatakse, kuni kellelegi lõpuks kaela sajab. Ka Piusa koopas pidi olema üks energia sammas.
     Siis päeval oli veel seegi jutuks, et üks sammas asub Soome lahes Mohni(Kirjutasin vast õigesti) saarel ja  sinnagi peab tähtajaks jõudma. Ja seal nad ka  ära käisid. Sellest sõidust mina enam osa ei saanud. Ja ega ma ei igatsenudki.
     Vot, Ants pidi minema ja kaevama oma sünnikodus kusagile põllule mingi jubina, mida keegi teine näha ei tohtinud. Siis sinna kohale põlema panema küünla. Seda oli ta ka teinud...
Ja siis need esivanemate palved ja muu, seal oli veel miskit paberite hulgas....Lehti oli üle 20 ja loomulikult ma ei jõudnud neid kõiki lugeda. Kuna see valguse jutt oli huvitav. Selle lühikese ajaga rohkem lugeda lihtsalt ei jõudnud.
Aga nende palvetega, ma ei saanud aru, kas pidi neid palveid lugema seal sünnikodu varemetel ja küünla põlema panema või pidi minema surnuaiale ema hauale....
    Kui kunagi veel tuleb tahtmine kirjutada, siis on mul omalaadne kogemus Haapsalust püramiidist. See oli juba midagi reaalsemat ja tuntavamat minu jaoks. Seal toimisid energiad, mis andsid jõudu.

Нравится 6