Sellel õhtul tahtsin ma jalutada Sinuga koos. Tahtsin jalutada kusagil mujal, teistest eemal. Astusin ühest uksest sisse ja tegin aega parajaks lootuses, et Sa annad endast märku. Ma teadsin, et Sa ei anna, aga ootasin ikkagi. Vahel tundub mulle nagu mulle meeldikski valu, sest teen seda endale iga minut. Niisiis astusin sellest uksest uuesti välja ja kõndisin üksi. Mulle meeldib see lumeta talv, selle süngus, pimedus, justkui loodus nutaks koos minuga. Vihma tibas vaikselt ja ma lihtsalt kõndisin, samm sammu järel puudutasin maapinda ja astusin edasi. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen, kuid teadsin, et ei lähe ma koju. Kodus tekitan ma ainult muret oma valusa ilmega ja siis seda peita tundus võimatu. Linn säras tuledes ja oli kuulda selle suminat. Mõtlesin, et läheksin sinna ja vaataksin inimeste sagimist, kuid jalad viisid mu sellest eemale. Pöördusin kõrvaltänavatele ja astusin edasi. Vihmasadu aina tugevnes ja mina ei kavatsenudki end selle eest peita. Juuksed kleepusid näole ja käed tuikasid külmast veest. See koht oli liiga väike minu jaoks, sest äkki olin ma koduukse ees. Sa ei tulnudki, ma olin üksi. Olin ma siis õnnetu? Aeg läks kiiremini veel kui koos Sinuga ja oma mõ

Нравится