on asju mida sa tahad v on keda tahad, aga sa ei näe mis sul juba olemas on.. kui hakkata püüdlema selle poole mida tahta võid kaotada selle, mis sul on.. ja kui see hakkab käest minema ei saa sa enam midagi teha ja pead lihtsalt vaatama, kuidas kõik käest pudeneb..
miks on nii, et saadakse alati alles siis aru kui oleks kaotamas v kaotanud see, mida sa mingi hinna eest kaotada ei taha? kui aga juba kõik on käest pudenenud on raske seda kõike tagasi saada, on väheseid kellel õnnestub see kõik tagasi saada ning nad oskavad seda hoida, kuid on palju neid kes seda võimalust ei saa..
mõnele võib aga see hinges väga haiget teha, eriti kui seda ei juhtu esimest korda.. eriti kui tead et sa pole teda veel lõplikult kaotanud, eriti kui sul on ka väike lootus üks pisikenegi võimalus...
aga pigem elada loodusega et sa võid teda näha veel kunagi, et võite veel kunagi koos olla, et kõik võib korduda ja veelgi paremini ja sellel ei tule lõppu.. kui elada teadmisega et sa ei näe teda enam kunagi ja saad vaid teda külastada kohas kuhu me kõik varem v hiljem sattume..
parem hoida seda mis on kui püüelda selle nimel, mis ei pruugi kunagi meile saada... ja kaotada vb miski enam hinnalisemgi kui see millele püüelda..

Нравится