___________________________________________________________________________________
#34

Taylor pani oma käed ümber mu piha ning ma vaatasin talle otsa. Nägin, et tema pilk on mu mujal. Vaatasin ka sinna kuhu tema ning nägin, et ta vaatas mu käsi, kus olid haavad. Keerasin käed teistpidi, et ta neid enam vaatama ei peaks. Asetasin pea poisi õlale ning jäin onu juttu kuulama.

#35

„Kuna meil on siin mõningaid probleeme olnud, siis ma helistasin teie kõikide vanematele ning te saate veel nädala siin olla. Lauljad tahtsid koju minna ning nemad tegid täna oma võistluse ära. Teie, tantsijad, saate aga nädala kauem olla ning Bella,“ kui kuulsin oma nime Marci suust, siis tõstsin pea poisi õlalt ning mõmisesin mindagi onule, sest ma olin väsinud, „sinu tiim peab kõvasti tööd tegema.“ Noogutasin vastuseks ning panin pea uuesti Taylori õlale ja keerasin käed ümber poisi kaela. Kuna mu väsimus oli nii suur, ei kuulnud ma enam, mida Marc rääkis.

„Bella?“ kuulsin ligidalt kellegi häält mu nime ütlemas. Mõmisesin midagi vastu. „Vicky helistab. Ta ütleb, et peab sinuga rääkima. See olevat tähtis.“

Avasin oma silmad ja tõstsin enda pea Taylori õlalt. Vaatsin otsa Nickile, kes hoidis käes telefoni. „Ma lähen räägin köögis,“ ütlesin selgemalt ja tõusin Tay sülest. Haarasin venna käest telefoni ning läksin kööki.

„Bella kuuleb,“ ütlesin telefoni ja sättisin ennast kapi peale istuma. „Vicky siin. Ma tahtsin öelda, et Sara läks koju ja Marc lubas, et ta vaatab meid.“ „Okei. Hea, et sa ütlesid.“ „Kas sa jääd täna ööseks sinna või tuled meie juurde?“ küsis Vick ettevaatlikult. „Ma veedan tänase öö siin, sest ma olen liiga väsinud ning homme tulen sinna ja me alustame treeningutega.“ „Väga hea. Me tuleme sulle hommikul järgi,“ ütles tüdruk natukene rõõmsamalt. „Ootan siis teid ära ja anna mulle andeks, kuidas ma ennem käitusin. Ma sain teada, et olen põhimõtteliselt kaks kuni kolm aastat elanud saladustes ja valedes ning see oli mulle liiast. Ütle teistele ka edasi, et ma vabandan nende ees,“ rääkisin pika jutu maha. „Mina ja kõik teised anname sulle andeks, sest me saame sinust aru, aga sa ei peaks meilt vabandust paluma vaid oma vendadelt. Nemad olid kõige rohkem mures,“ seletas Vic mulle vastu. „Ma teen seda. Head ööd!“ „Sulle ka.“

Panin kõne kinni ning hüppasin kapi pealt maha. Läksin kraanikausi juurde ning värskendasin nägu külma veega. „Marc lahkus,“ ehmatas keegi mind selja tagant nii, et ma ehmusin. Keerasin ennast ümber ning Nickolas kõrgus minu ees. Lõin teda vastu rinda. „Ära mind nii enam ehmata. Ma oleksin südamerabanduse saanud.“ Vend ainult naeris.

„Kas sa annad mulle andeks selle, kuidas ma ennem käitusin?“ küsisin samal ajal, kui poisile telefoni ulatasin. Hoidsin oma pilku maas. „Ma pole sinu peale vihane olnudki, et sa peaksid minult andeks paluma.“ „Päriselt?“ küsisin pilku tõstes. „Sa oled mu õde. Sa oled tüdruk, kellega ma koos ülesse kasvasin. Isegi, kui sa panid mind muretsema, pole ma sinu peale pahane. Ma saan aru, et sa said tõe teada, kuigi see võis valus olla.“

Ma ei vastanud midagi vaid hoopis kallistasin oma venda. „Sa oled parim vend, kes olla saab. Muidugi koos Micheliga, sest ka tema on meie vend,“ pomisesin Nicki õla vastas. „Sina oled parim õde, kes olla saab.“

Eemaldusin vennast, kui Taylor kööki tuli. „Ma vaatan, et siin on andeks antud,“ ütles poiss rõõmsalt. Mina ja Nickolas naersime. „Kas lähme?“ pöördus Tay minu poole. „Jah, ma olen väsinud.“

Andsin veel vennale põsemusi ning lahkusin koos Tayloriga köögist.

„Kui sind ei sega, siis ma lähen käin ka pesemas,“ ütles poiss, kui me tema tuppa jõudsime. „Ei sega.“

Tay võttis oma asjad ning kadus vannituppa. Kasutasin võimalust ning tõmbasin püksid jalast. Viskasin need toolile ning pugesin poisi voodisse. Panin silmad kinni, lootes, et ma magama ei jääks.

Üsna ruttu sai Taylor vannitoast välja. Kuulsin, kuidas sammud voodile lähenesid. Avasin silmad ning Taylor kõrgus minu kohal. „Ma arvasin, et sa magad,“ ütles poiss lõbusa tooniga. „Ma panin lihtsalt silmad korraks kinni,“ vastasin talle.„Ma jätan su siis siia. Kui midagi on, siis ma olen elutoas.“ „Oota,“ sõnasin ning haarasin poisi käest, „kas sa magad elutoas diivanil?“ Taylor noogutas. „Sa võid siin ka magada. Mul pole selle vastu midagi,“ ütlesin ning nägin, kuidas poiss diivani poole kiikas. „Ma arvan, et see diivan jääb mulle lühikeseks.“ „Ega ma diivanit ei mõelnud. Ma mõtlesin, et sa võid siin, voodis, magada. See voodi on piisavalt suur meile kahele,“ ütlesin enesekindlalt ning nihkusin seina poole.

Taylor naeratas ning puges teki alla. Hoidsin ikka tema käest kinni. „Ma ei arvanud, et see minuga uuesti juhtub,“ pomisesin. „Mis asi?“ küsis Tay uudishimulikult. „See, et ma uuesti armun. Ma arvasin, et peale seda, kui ma su venna kaotasin, siis ma enam ei armu nii nagu ma temasse armusin.“ „Ja kes see õnnelik siis on?“ küsis poiss ja tema hääles oli kuulda kurbusenoote.

Pugesin poisile ligidamale, tema käest lahti laskmata. „Sa võid juba arvata,“ ütlesin vaikselt. Poiss lasi mu käest lahti ning keeras oma käed mulle umber ja tõmbas mind rohkem enda vastu. Toetasin käed vastu poisi rinda ning peitsin pea poisi kaela juurde. „Ma armastan sind ka,“ pomises poiss ning vajutas oma huuled mu pealaele. „Ma tean.“

Meie vahel oli vaikus, aga see ei olnud ebameeldiv. „Ma pole ju koguaeg selline olnud,“ ütles Taylor vaikust lõpetades. „Milline?“ küsisin ning tõstsin pead nii palju, et sain talle otsa vaadata. „Selline hooliv, kaitsev ja armastav. Ennem laagrisse tulekut või õigemini ennem sinusse armumist olin ma hoopis teine inimene,“ seletas poiss ja tugevdas oma haaret minu ümber. „Milline sa siis olid?“ pärisin, lootes, et ta ei pahanda. „Mäletad meie esimest kohtumist?“ „Jah. Sa arvasid, et ma hajutan nimelt Nicki tähelepanu, et te kaotaksite võistluse,“ naersin oma meenutuse peale. „Ma olingi selline ennem. Kalk, ei hoolinud teiste inimeste tunnetest, ainult enda omadest. Nick on küll mu parim sõber, aga ega temale ka ei meeldinud, milline ma ennem olin. Ma mängisin tüdrukute tunnetega ja nii edasi. Ma arvan, et sa saad kujutluspildi kätte,“ naeris Taylor. „Ma arvan, et saan, aga enam sa pole selline?“ küsisin igaks juhuks üle, sest ma ei taha, et minu südamega mängitaks. „Ei. Enam ma pole selline. Armastus muutis mind, sina muutsid mind.“

Naeratasin ning pugesin poisile ligemale, võttes tema ümbert kinni. „Seda on hea kuulda, aga mis edasi saab? Me oleme erinevate tiimide kaptenid ja ma ei tule Nicki juurde elama,“ tõin üles valusa teema. „Eks me peame midagi välja mõtlema laagri koha pealt, aga mis puutub meisse peale laagrit, siis ma ei tea.“

Neelatasin. „Eks me mõtleme midagi välja,“ laususin ning haigutasin. „Muretseme sellest hiljem. Praegu jääma magama ning veedame homse päeva lõbusalt.“ „Mis homme üldse plaanis on?“ „Me lähme homme matkama,“ vastas poiss mu küsimusele. „Lahe. Head ööd,“ pomisesin ning pugesin poisile rohkem kaissu, peites oma pea Tay õla juurde. „Head ööd sulle ka,“ ütles Taylor vaikselt ning tõmbas mind endale ligemale ja vajutas huuled veel viimast korda tänase õhtu jooksul minu pealaele.

Hommikul ärkasin hea lõhna peale. Avasin vaevaliselt silmad ja leidsin ennast üksinda voodis. Ajasin ennast küünarnukkidele ning vaatasin toas ringi. „Hommik,“ ütlesin poisile, kes laua juures askeldas. „Sa ka lõpuks üleval,“ lausub poiss ennast ümberpööramata. „Mingi hea lõhn ajas mu ülesse,“ pomisesin ning ajasin ennast istuma.

Taylor pööras ennast ringi, käes kandik ja tuli sellega voodi juurde. Ta asetas kandiku toiduga minu ette ja istus ise minu vastu. „Teie hommikusöök, preili,“ ütles Taylor naljakalt ning ma hakkasin naerma. „Ma oleksin võinud ju sööklasse ka minna.“ „Sa läksid eile telefoniga rääkima, kui Marc meile sellest rääkis. Kokad tahtsid ära minna ning me saime valida, kas me tahame ise süüa teha või teeme endile sööklas süüa ja meie otsustasime, et me teeme endale ise süüa,“ seletas Taylor tähtsalt. „Kas siin on sinu söök ka?“ küsisin, kui enda ees suurt portsu nägin. Tay noogutas ning me hakkasime sööma.

„Sa vaheta riided ning mina lähen viin nõud alla,“ lausus poiss voodilt tõustes ning kandikut kätte võttes. „Teeme nii,“ ütlesin ja tõusin voodist. Haarasin tooli pealt oma riided ning panin need selga-jalga. Vannitoast otsisin ka enda pluusi ära ning tõmbasin ka selle selga.

Kui omadega valmis olin, siis liikusin esimesele korrusele. „Te juba siin?“ küsisin, kui nägin elutoas Vickyt ja Chanelle’i. „Jah. Me peame ju matkaks valmistuma ja me peame ka süüa kaasa võtma,“ ütles Elle ja tuli mind kallistama. „Me võtame vahukomme!“ hõikasin kõvasti, et Taylor kööki kuuleks. „Meie võtame!“ kostus hääl ülevalt. Trepist sammus alla Nick. „Ei, mina ütlesin seda esimesena.“ „Ja siis?“ küsis Tay, kes köögist tuli. Tahtsin midagi vastu öelda, aga Vicky peatas mind. „Bella, nemad võivad ju vahukomme võtta, aga meie võtame veel paremat,“ tegi Vic mulle silma. „Muidugi,“ nõustusin temaga, „me lähme nüüd.“

Liikusime ukse juurde ning panime oma jalanõud jalga. „Pärast näeme!“ hõikasid Nick ja Taylor samal ajal. Purskasime tüdrukutega naerma ning lahkusime majast.

Kohe, kui me meie majja jõudsime, läksime asju pakkima. Panin asjad väiksesse seljakotti, vahetasin riided ning läksin koos oma kodinatega alla.

„Kas kõik on valmis!?“ hõikasin üle maja. „Me oleme valmis!“ hüüdis grupp, kes istusid elutoas ja kes tulid trepist alla. „Lähme siis. Elle, kas vahukommid ja šokolaadikreem on kaasas?“ pöördusin tüdruku poole. Chanelle noogutas ning ma läksime kokkusaamis paiga poole.

Kui olime jõudnud peamaja ette, koht, mis oli kokkusaamise paigaks, nägin midagi, mida mul täpselt vaja oli. Sellega me veel võidame.

___________________________________________________________________________________

Нравится 36