Jõu, jõu. Kahjuks pean kurbusega teatama, et ma trotsisin oma väheste lugejate soovi ja alustasin kriminiulliga. Aga ma loodan, et sellest pole midagi ja te ikka loete edasi mu juttu. :) See jutukene ei jää ainsaks siin onju. :) Jutu üldine pealkiri on "Rainwoodi mõrvad" aga iga jutu juures on eraldi alapealkiri, mis on iga uue juhtumi juures. ;) Loodetavasti teile siis meeldib ikka ja hinnake vastavalt oma maitsele. :) Kommenteerige kaa ning kritiseerige. Kui ei meeldi ja punase paned, siis palun kirjuta ka põhjendus juurde. :) Nautige veel viimaseid suvepäevi, kuni seda on!! :)

(Sellel jutul on osad olemas eelviimase osani, nii et ei tule põdeda, et osa ei lõppe või mdiagi sellist.. teiste juhtumite jaoks on samuti ideid.)

Fotostuudio telgitagused

I osa

„Henry, me ei saa seda enam teha, Christian juba kahtlustab!” sõnas umbes kolmekümnendates naine närviliselt ringi tammudes.
„Kallis, palun ära ütle, et sa mu maha jätad,” vastas mees silmnähtavalt nukrameelselt.
„Meil pole midagi olnudki! See oli vaid seks!” närvitses naine edasi.
„Mary-Lee, sa oled lihtsalt närvis, sa ei mõtle seda tõsiselt,” üritas mees kallimat rahustada, teda kaisutades.
Viimane aga rebis end mehe haardest lahti ja lisas vihasena: „Mõtlen küll! Me ei kohtu enam! Unusta mind ära!”
„Sa ei lähe mitte kuhugi, on selge!?” oli nüüd ka Henry juba raevus ja paiskas naise enda ette maha.
___________________________________________________________________________

„Sandra, tööpäev on läbi, tahad enne kojuminekut kohvile minna?”

„Pakkumine on ahvatlev, aga ma olen väsinud, täna pean vist ära ütlema.”

„Kas saadan su koju?”

„Ma elan ju siinsamas,” puhkes naine flirtivalt naerma.

„See on siis ei?”

„Ei, see on kui-sa-viitsid,” naeratas Sandra avalalt.

„Selge, lähme!” kiirustas mees töökaaslast tagant.

„Head õhtut, Keith,” ütlesid uurijad kui ühest suust kaastöötajale.

Keith vastas samaga ning haaras siis heliseva telefonitoru pihku. Napisõnaliste vastustega kuulas ta helistaja mure ära ja lõpetas kõne.

„Marko, Sandra, ma ei tahaks küll te õhtut rikkuda, aga meile teatati just mõrvast Fallen Mountain ja Peak tänavate ristil asuvas fotoateljees.”

„Oh kurat,” vandus Marko.

„Teine kord,” naeratas Sandra mehele ja jätkas, „mis täpsemalt juhtus?”

„Sõitke kohale, majahoidja on seal, ta räägib teile. Ta oli üsna napisõnaline.”

„Nagu sinagi,” nentis naine muiates.

„Sandra, lähme,” käsutas Marko.

„Juba tulen. Liigume!” vastas Sandra sama kurjalt.

Uurijad kiirustasid autosse ja sõitsid sündmuspaika. Nad jooksid viie korruselise hoone neljandale korrusele. Nähes seal politsei linte, teadsid nad täpselt, et on pärale jõudnud. Nad astusid ateljee ruumi, kus oli vaid üks suur kaheinimese voodi ja kaamerad teise seina ääres, otse asemele suunatud. Neile avanes võigas vaatepilt tapetust. Umbes kolmekümnendates heledate juustega sale naine lebas voodis, seljas vaid punane pesu ning kõril kägistamisjäljed.

„Mis juhtus?” kõnetas Marko mõrvarühma.

„Tule siia ja vaata,” viipas üks kolleegidest.

Mõlemad uurijad astusid laibale lähemale ja silmitsesid ohvrit hoolega. Tapetu randmed ja pahkluud olid marraskil ning kaelal verevalumid, mis tingitud suurest survest kurgule. Ta paremat põske kattis sinikas, mis tundus olevat ammu tekkinud.

„Ta käed ja jalad on marraskil, teda on siis kinni seotud?” tegi Sandra järelduse.

„Jah, on näha, et need voodi tugipuud on värvist ära, tõenäoliselt seoti ta siia külge kinni.”

„Tõenäoliselt?”

„Jah, me võtsime kiud ja alles saadame need ekspertiisi.”

„Väga hea, ootan raportit homseks oma lauale.”

„Teda on ka kägistatud ja jäljed on näha, kui kaua ta umbes surnud on?” võttis Marko jutujärje üle.

„Vähemalt tund aega. Surma ajaks võime lugeda 23.00. Täpsemalt oskan kommenteerida peale lahkamist.”

„Selge. Uuri ka vägistamisvõimalust ning kõik, mis veel selgub, vastustena minu lauale,” sõnas Marko jälle ning pöördus siis Sandra poole, „lähme küsitleme majahoidjat.”

Nad kiirustasid ruumist välja, küsitletavat otsima. Seigeldes ringi samal korrusel, leidsid nad lõpuks neljakümnendates härrasmehe, korruse kõige tagumisest ruumist.

„Tere, mina olen uurija Redfield,” tutvustas end Marko ja näitas oma märki.

„Ja mina uurija Chambers,” lisas Sandra.

„Tervist, mina olen majahoidja Peter Kennedy.”

„Rääkige, härra Kennedy, kuidas te laiba leidsite?” pöördus Sandra mehe poole.

„Noh, ma läksin sinna koristama, nagu igal õhtul, aga seekord oli uks lukus. Tavaliselt lukustan mina selle, pärast kraamimist.”

„Ja mis kell see oli?” jätkas Marko.

„Umbes üksteist kolmkümmend.”

„Kas te tundsite ohvrit?”

„Jah, kõik tundsid teda siin majas. Ta oli härra Morini armuke.”

„Ja mis ta nimi oli?”

„Mary-Lee Parker.”

„Kas ohver käis siin igal õhtul?”

„Peaaegu. Tal oli mees ja üks laps, seega päris igal õhtul ta siia ei jõudnud.”

„Sandra ja Marko vahetasid pilke ning mees jätkas: „Aitähh vastamast, see on kõik.”

„Oodake, on veel midagi, mida te teadma peaks.”

„Jah, me kuuleme,” võttis Sandra sõnajärje üle.

„Ma sattusin neile eile peale. Härra Morini käratas, et ma ära läheks. Ma pole mingi pervert, seetõttu ma sulgesin ukse ja läksingi. Seda poleks olnud isegi vaja öelda.”

„Ja kas tegu võis olla vägistamisega? Kas naine allus mehele või puikles vastu?”

„Minu arvates oli ta üldse kuidagi tuim mõlema jaoks.”

Küsitlejad tänasid ja kõndisid auto poole, mil Marko avas suu ja küsis hämmeldunult: „Kas ta võib olla nekrofiil?”

Нравится 63