Ma isa haual jälle süütan küünla
ja lihtsad sügislilled kalmuvaasi sean.
Siin mind ilm, ei muremõtted tüüta,
isast mälestust ma väga kalliks pean.

Mu kõrvu kostab vaikne puude müra,
tuul värelema sunnib püha küünlatuld.
Loen leinapalve, sest paik on püha,
isa põrmu katab sõmer liiv ja muld.

Ma vaatan kurva leinaküünla tulle,
miks küll inimelu nii lühike ja karm.
Mis ütleksid sa, kallis isa mulle
kui Su elu poleks lõpetanud surm?

Kas ütleksid mul sõnad elutargad,
mis peaksid kaitsma, juhtima mu teed:
"Kes alistuvad, need on viletsad ja nõrgad.
Sulle tarkust toogu taevatähed, veed?"

Aeg inimelu julmalt põrmuks muudab.
Surm kustutada suudab püha elutuld.
Muld mälestust ei võtta, matta suuda.
Et isal oleks kanda kerge sõmer muld.

Looja andku sulle oma püha rahu
ja unelaulu laulgu sulle linnud, tuul.
Kõik kurbus, valus lein ei hinge mahu,
vaid vaiksed sõnad kõlavad mu suul. 

Нравится 3