Ma valetasin sulle. Jah ma tean, et tegin vea. Kuid vale oli vaid armastusest, mida sinu vastu tundsin. Sa pilkasid mind kõigi ees. Sa arvasid, et võid mulle öelda ükskõik mida. Sa tegid mulle haiget, tegid. Kuid siiski ma armastasin sind. Ma piinlesin valus iga hetk, kui ütlesid et ma ei puudutaks sind. Me rääkisime, kuid mitte pikalt. Sa arvasid, et on parem asjale lõpp teha, kuna oleme liiga erinevad. Ma olin nõus, kuid sisimas karjusin valust. See oli piin, olla sinu läheduses, mitte sind kallistamata. Ma olin nõus, kuna sina tahtsid nii, ma tegin seda sinu jaoks. Mu põskedel voolasid pisarad, kuid sind need ei kõigutanud. Sa teadsid, mida tahad. Varjasin kõigi eest oma valu ja teesklesin, et mulle ei tee haiget see mida minu südamega teed. Sa olid minu esimene armastus. Sa mängisid minuga, nagu nukuga. Arvasid, et võid mu ära visata, millal ise soovid. Igal õhtul jäin nuttes magama, lootes, et homme on parem. Kuid ei. Tundus, et see ei lõppe iial. See oleks nagu uni millest ma mitte kunagi ei ärka. Kuid ajapikku, mõeldes su tegudele, tunded jahtusid. Sa muutusid mulle võõraks, kuid mu südames olid veel haavad kinni kasvamata. Siis tulid sina. Rebisid mu haavad uuesti jõuga lahti

Нравится 4