Mu samm lühenes korraks. Kuid siis lisasin uuesti kiirust. Pealegi oli mul külm.

“Kurat! Oota! Sa oled mulle selgituse võlgu!”

Mina talle selgituse võlgu!? Lubage naerda! Hakkasin kõva häälega naerma ning peatusin. Kuulsin selja taga tema samme lähenemas ning keerasin ennast ringi.

“Mis kuradi selgituse ma SULLE võlgu olen???”

Ta ei oodanud mu peatumist ning korraga olime me teineteise vastas. Ma kaotasin korraks tasakaalu, astusin sammu tagasi, et seda tagasi saada, ta sirutas oma käe välja, et mind kinni püüda, ning juba olin ma tema embuses. Ta oli veel suurem, kui ma teda mäletasin. Tõstsin käe, et teda lüüa. Ta haaras sellest vaba käega kinni ning soovitas mul seda enam mitte kunagi proovida.

“Lase mind lahti! Ma...” Rabelesin ja püüdsin ennast tema haardest vabastada, kuid minu jõupingutused olid asjatud. Minu kinnihoidmine ei valmistanud talle mingit pingutust. Ta naeratas hoopis ning paljastas oma veatu valgete hammaste rea. See vaatepilt kutsus mu mälus esile pildi esimeseset kohtumisest temaga.

“Palun...” ütlesin ma juba nuttes.

“Miks sa alati nutad mind nähes? Sa oled ainus naine maailmas, kes mind nähes nutab. Ja seda alati. Palun ära tee seda, kurat võtaks!”

Langetasin pea ta rinnale ning üritasin pisaraid pühkida. Ma ei teadnud ise ka, miks ma nutan ja värisen üle keha. Ta lasi mu käe lahti selleks, et minu ümbert kinni võtta. Ta silitas mu juukseid ja surus mu enda vastu.

“Stiina...” sosistas ta mu juukseid oma huultega puudutades ja mind rohkem enda vastu surudes.

Tõstsin oma pisaratest märja pilgu ning vaatasin talle otsa. See hetk, kui meie silmad kohtusid, need tunded, mis mind valdasid...

Ma olin seal olnud ja seda tundnud! See kordus jälle! Tema põhjatud silmad ja see ainulaadne tunne. Ta kummardus ja suudles mind huultele. Algul vaikselt ja õrnalt ning siis järjest kirglikumalt. Ma olin jälle viisteist ja armunud. Ma olin tagasi seal, kus ma temaga kohtusin ja temaga koos olin. Kõik oli sama.

“Stiina, miks?” küsis ta korraga mind eemale lükates ning mulle peaaegu kurjalt silma vaadates.

“Ah!? Mis miks?!” olin siiralt jahmunud ega saanud aru, mida ta sellega öelda tahab. See oli ju minu küsimus talle ja seda ma talle ka ütlesin.

“Ma ei saa aru!” ütles ta kulmu kortsutades. “Mismoodi sinu küsimus? Sa kadusid lihtsalt ära ja nüüd nõuad minult selgitust?!”

“Mina kadusin ära??? Sina olid see, kes ei vastanud mu kirjadele ja kõnedele! Ma jätsin sulle sadu teateid ja ei mingit vastust...Mitte kõige väiksematki!”

“Millest sa räägid? Ma pole ühtegi kirja saanud. Aga saatsin sulle. Ma käisin sind isegi otsimas korra. Su isa ütles, et sa ei taha mind enam kunagi näha, et sul on keegi teine ja et ma ei tüütaks sind enam oma kirjadega. Need tulid muide kõik tagasi, ilma et sa neid kordagi lugenud oleksid! Ma seisin su akna all ja ootasin, et sa kas või korraks välja vaataksid. Aga sa ei teinud seda! Lõpuks käis su ema minuga rääkimas ja soovitas ära minna, enne kui nad politsei kutsuvad.”

“Ma ei saa aru...Sa valetad! Ma pole sult ühtegi kirja saanud! Ma ootasin su kõnesid ja küsisin oma vanematelt esimese asjana koju jõudes, et kas sa oled helistanud. Sa ei teinud seda kunagi.”

Ma olin nii vihane ta peale. Kuidas ta sai mulle praegu valetada! Mis mõte sel on??? Aastaid hiljem! Nüüd, kui sel kõigel pole enam mingit tähtsust.

“Miks sa valetad mulle?” küsis ta tõsiselt.

Olin valmis minema jalutama, kui mulle meenus midagi.

“Millal sa mind otsimas käisid?”

“Kevadisel koolivaheajal. Ma kirjutasin sulle, et ma tulen. Pärast mu käiku hakkasidki su kirjad tagasi tulema.”

“See ei saa olla...” ütlesin ma jahmunult.

“Mida sa öelda tahad?”

“Sel kevadisel koolivaheajal saatis ema minu ja Maarika reisile. Me käisime Disneylandis. Ma olin maailma õnnelikem inimene, et ma lõpuks selle reisi sain. Olin seda nii pikalt lulinud. Ja korraga olid nad nõus. Tegelikult meenub mulle veel midagi. Meie telefon ei helisenud enam õhtuti nii sageli. See pole võimalik! Vabanda, ma pean helistama...”

Valisin oma ema numbri.

“Tere! Sa helistad nii hilja, kas juhtus midagi?” uuris ehmunud ema telefonis.

“Ema! Minuga on kõik korras, aga ma tahan midagi teada.”

“Issand, nüüd, öösel? Kas sellega hommikuni ei kannata oodata? Me isaga magame juba.”

“Ei.”

“Hea küll, kui sa nii arvad. Mida sa teada tahad?”

“Miks sa mind Pariisi saatsid?”

“Misasja?!”

“Miks sa mind kunagi ammu äkki Pariisi saatsid?”

“Issand, mis küsimused! Sa tahtsid seda ju nii väga...”

Kuulsin ema hääles muutust.

“Jah, aga miks just siis?”

“Kuule, ma arvan, et me saame sellest rääkida siis, kui sa tagasi tuled. Praegu pole sellisteks lollusteks õige aeg,” oli ema tõsiselt pahane.

Mu ema ei arvestanud vist, et ma tunnen teda ülihästi. Oli ta ju ikkagi mu ema, kellega teismelisena manipuleerida tuli. Ma teadsin temast kõike. Vähemalt ma olin arvanud, et ma tean. Ta teadis, millest ma räägin ja ta vajas aega, et ennast kaitsta. Ta oli kindlasti lootnud, et ma ei esita talle kunagi seda küsimust. Ja nüüd polnud ta valmis sellele vastama.

“Kui sa praegu toru ära paned, ei näe sa mind enam kunagi!” - See oli, mida nad isaga kõige rohkem kartsid. Ma teadsin, et see mõjub. Ma polnud seda mitte kunagi varem kasutanud, aga seekord oli seda vaja. Kuulsin ema teisel pool ohkamas ja nõustumas minuga rääkima.

“Miks sa mind Pariisi saatsid?” kordasin oma küsimust.

“Ma ei saa aru, mis valu sul selle Pariisiga siis nüüd on? Sa tahtsid sinna minna ja meil tekkis selline võimalus.”

“Sa valetad!”

“On sinuga ikka kõik korras?” uuris ema murelikkust teeseldes.

Tüüpiline minu ema! Ma sain aru, kuidas nad isaga olid tervet mu elu suunanud ja minuga manipuleerinud

“Ema, ma arvan, et sa tead, millest ma räägin. Te olete mulle selgituse võlgu. Miks te SEDA tegite?!?!” Mu silmi valgusid uuesti pisarad ning seni mõne sammu kaugusel seisnud Janek tuli ja võttis mu õlgade ümbert kinni.

“Me tahtsime sulle parimat. Sa pead seda mõistma. See oli sinu heaks. Vaata, kuhu sa välja oled jõudnud...” Ema hääl murdus.

“Ema, mida te tegite?!” Ma peaaegu karjusin neid sõnu telefoni.

“Miks see sulle praegu meelde tuli?”

Ma kordasin tema esitatud küsimust valjusti. Janek võttis mu käest telefoni ning ütles: “Sellepärast, et me kohtusime taas. Seekord te ei saa meid lahutada.”

“Issand, Janek! See ei ole võimalik! Anne kinnitas mulle mõne aasta eest, et sa pole enam Eestis. Issand. Te kohtusite Iirimaal. Kuidas ometi?!”

“Anne? Minu ema? Loomulikult, ka minu vanemad pidid sellega seotud olema! Aga MIKS!?”

“Me tahtsime ju parimat. Te olite nii noored ja teie elu oli alles ees. See ei saanud ju midagi tõsist olla. Te oleksite lihtsalt oma elu raisanud...”

Janek katkestas kõne ja tahtis telefoni minema visata. Ma takistasin teda. Samal hetkel nägin, et mu ema helistab tagasi. Lülitasin telefoni välja. Janek kõndis vihaselt edasi tagasi. Siis hakkas tema telefon helisema. Ta vaatas numbrit ja hakkas naerma.

“Nüüd nad tahavad minuga rääkida! NÜÜD!!” Ta vajutas kõne kinni. Mõne hetke pärast helisest telefon uuesti.

“Ema, mida sa tahad? … “Kas sa ei arva, et praegu on hilja minuga juba midagi rääkida?” … “Ma ei taha sellest praegu rääkida!”

Ta katkestas kõne ning lülitas endagi telefoni välja.

“Su ema helistas minu emale...Kurat! Ma ei mõista, miks nad seda tegid.”

Ta seisatas korraks ning tuli siis minu juurde.

“Ohh...Sa ei tea, kui keeruline see kõik on,” ütles ta vaikselt ning kallistas mind.

Seisime tänaval vaikides teineteise embuses. Mu peas liikus miljon mõtet ja ükski neist polnud pikem kui mõni sekund. Mu sees möllasid erinevad tunded. Kõigi tunnete taustaks tundsin ma jälle seda tunnet, mis ütles, et temaga koos olen ma täiuslik.

Järgneb...

Нравится 11