Praegu on tõenäoliselt kõik eestlased, kes päevast päeva teleka taga istuvad näinud reklaami, kus Jan Uuspõld tehnikapoes endale uuemat kodutehnikat välja valib ja küsib teenindajalt, kas üks makk ka lindistab. Teenindaja vastus on tuim ja ükskõikne, tema sõnadest peegeldub ilmselge tüdimus ja seda reklaami vaadates ei saa ma kahjuks kuidagi vaielda - Eesti teenindus ongi selline. Teenindajad peaksid olema loogiliselt võttes sõbralikud ja abivalmid, et kliendil tekiks soe tunne ja et ta ikka taas seda kauplust/teenindust kasutaks. Juttu peaks alati edestama tervitus ja naeratus oleks ka suhteliselt soovitatav nähtus.  
Tihtipeale näeb kauplustes/teenindustes väsinud, igavate ilmetega ja külmade silmadega noori inimesi. Ma ei taha öelda, et tegu on vaid noortega. Ei - ka vanemad inimesed on kaotanud oma pehmuse ja muutunud tuimadeks kaaskodanike vastu. Mis tunne aga tekib kliendil, kes tahab lisaks kvaliteetsele kaubale/teenusele ka korralikku teenindust? Kas see ei ole siis see, mille eest me maksame käibemaksu?
Minu eesti keele õpetaja ütles vaid kuu aega tagasi et teenindajalt ootab tema ülemus viisakat tervitust, juhuslikku kehalist kontakti ja avalat naeratust. Ei läinud kaua mööda, kui sattusin Viljandis poodi(ma ei maini siin nimesid) ja vaatasin otsa tuima näoga noorele tüdrukule, kes minu tervituse peale vaid ühmas midagi, praktiliselt sülitas mulle näkku oodatud rahasumma ja viskas hoolimatult vahetusraha letile, pillates maha veel paar senti. Ma ei kujuta ette ka, kuidas ta sinna tööle sai või miks ta seda jätkab kui ta seda üldse ei salli. Arusaadav, et tööpuudus ei ole meie riigis võõras mure, aga niimoodi enda ja teiste närve söövitada. Närvilised inimesed satuvad tihedamini õnnetustesse ja võivad olla füüsiliselt ohtlikud nii endale kui ka teistele. Toon näitelise situatsiooni:
Mees sõidab töölt kodu poole ja otsustab poest läbi astuda. Valitud kaubaga kassasse jõudes vaatab talle otsa ebameeldiva ilmega naine, kes hakkab sõnagi lausumata kaupa kassast läbi lööma. Mees teretab ja võib jäädagi vastust ootama, sest naine ei paistnud teda kuulvatki. Mees hingab sügavalt sisse ja mõtleb rahulikult oma tutvusringi peale - seal ei ole ebaviisakaid inimesi. Tema mõttekäiku segab kassas istuva naise vaikne urin. Tundub, et naine on öelnud summa, mis peaks väljuma mehe rahakotist, aga mees peab selle siiski kassaaparaadi ekraanilt välja lugema kuna arusaadavust oli naise sõnades küll 0%. Sel ajal kui mees raha letile paneb, vaatab naine tüdinult ringi ja krahmab selle alles siis hoolimatult enda kätte kui aega leiab. Mees kortsutab taas kulmu - raha kortsub ka. Tema mõtteis keerleb vaid see, kas ta saab ka sama hoolimatult raha tagasi. Vastus saabub koheselt - saab küll. Mees tänab kõigest hoolimata viisakalt selle niinimetatud teeninduse eest, aga naine ei pane teda enam üldse tähele vaid vahib hoopis saialeti poole. Ah, saaks juba süüa! Nii. Mees läheb nüüd poest välja ja istub autosse. Teel kisuvad tema mõtted taas ebameeldiva teenindaja poole. Või siis vahendaja. Jah, vahendajaks võib seda naist suurema tõenäosusega pidada. Ei mingit tervitust, arusaamatu tekst, ülbe olek ja tüdinud nägu, hoolimatus kliendi vara suhtes ja puudu jäi ka varjatud kutse tagasi poodi. Mees on muidu rahulik inimene, aga äsja kogetud teenindus oli ebameeldiv lõpp tema edukale päevale. Niimoodi mõtteid mõlgutades ei pane ta tähele enda ümber toimuvat ja järgmisel hetkel on tema auto vastu teeposti kortsu sõidetud ja viieaastane jalgrattur on hädavaevu rusude sees äratuntav. Oli seda siis vaja?
Proovime uuesti:
Mees läheb poodi ja valib välja vajaliku kauba. Kassasse jõudes tervitab teda rõõmus ja naeratav noor naine, kes enne kauba läbilöömist veel viisakusest noogutab. Mees naeratab ja tunneb kuidas soojus südamesse poeb - milline teenindus! Kõlava ja selge häälega lausub naine vajaliku summa ja lisab ka viisaka kuid sõbraliku sõna 'palun' oma küsimusse. Mees ulatab rahulikult raha, mille naine kohe vastu võtab ja korralikult vahetusraha ka tagastab, olles sealjuures hoolikas, et raha mitte kortsutada. Mees tänab siiralt meeldiva teeninduse eest mille peale naine omakorda teda tänab ja soovib meeldivat päeva. Teel kodu poole on mees heas tujus. Ta mõtleb meeldivale teenindusele ja teeb juba plaani kindlasti sinna poodi naaseda. Järgmisel hetkel on suurest rõõmust hooletuks muutunud mehe auto vastu teeposti sõitnud ja ka viieaastase lapse endaga kaasa vedanud.
On sellel siis vahe? Lõpp on igal juhul ühesugune. Aga kumba teenindust eelistaksite teie enne surma? Kas esmaklassilist või siis võhiklikku katsetamist? Mina hääletaksin kahe käega ikka parema poolt. Miks surra rahutult kui võib ka naeratada? ;)

Nüüd sai natuke teemast kõrvale kaldutud. Point on siiski selles, et teenindus poodides ei ole üldse hea. Eriti kohtab sellist nähtust suuremates supermarketites. Väikestes poodides olen ma harva kohanud ebameeldivat teenindust. Poemüüjad on peaaegu alati rõõmsameelsed ja suhtlemisvalmis. Kohe mitu korda tahaks sealt kassast läbi jalutada - jätkuks vaid raha!
Seega - teenindajad - palun, ka meil on ebameeldivad hetked. Kui aga oled valinud endale sellise töö, siis tuleb osata ka näidelda - kes teab, ehk anname kord välja Teeninduse Oskari. Sinnamaani on muidugi veel palju palju aega, ei ole ju vel piisavalt nominente ;).
Aitäh ja Keep Smiling.

Doris Allese

Нравится 5