Ja ma käisingi väljas. Seelikuga ja puha... Ma mõtlen - MINA ja SEELIK???
Vahel tekib tõepoolest tunne, et maailm on pahupidi keeratud. Mu invanäpp kirjutab jälle ja enam ei olegi nii valus. Uus mina on häiriv elukas. Isegi mulle endale. Aga noh - päeva kohustusliku õllekoguse sain ma kätte ja muud ei ole mulle vajagi. Oma seksmänguasja kohtasin ka. Ta ei saatnud mind koju - häbi-häbi...
Ma ei ole normaalne... Ma olen ebanormaale, aga vaevalt, et see kedagi huvitab. Tegelikult olen ma hoopis eriline. Või siis Eriline(suure tähega kõlab see kuidagi uhkemalt). Mingi film käib. Kokkupõrge vist. Tegelt ma tahtsin seda vaadata küll, aga nüüd olen ma taas oma drugi küljes kinni. Mu arvuti on mu sõltuvus, mu sõber, mu vigase elu lahutamatu osa. Samamoodi nagu mu kass. Pätu on parim. See neetud roheline küünelakk(loe 'laanekükk') tegi mu küüned kollaseks. Loodetavasti läheb see ära. Ja kui ei lähe, pole minu mure.
Ma kirjutasin kord kirjandi. 'Viis surnud konna'. Ja sain 'viie'... Aga see pole enam mingi uudis, et mul head hinded on. No mida ma teha saan??? Mulle lihtsalt meeldib kirjutamine. Isegi kui teema on niivõrd mõttetu nagu see siin praegu. Ma olen ju siiski Eriline.
Oi appi. Ja ei mahtunudki tekst ära selle ühe tilluke kasti sisse. Ma olen vist tõesti liiga hoogu sattunud. Rate on kahjulik jublakas. Enne veetsin siin kaks tundi. Mul oli tõepoolest lõbus... Või siis kujutasin seda vaid ette. Aga no mis ma teha saan, kui ma ei suuda lihtsalt teistmoodi olla? Kui ma ei leia endale teist tegevust.
Aga ma pean oma elu joonde saama. Nüüd kui ma sain teada, et ma olen siiski inimene, kelle elu sai veidi rõõmsama joone sisse, ei tundu miski enam tavalisena. Aga just seda ma tahaks. Tahaksin tavalist elu, et saaksin ise selle keskel Eriline olla. Tahaksin igavat elu, et seda siis erinevate nippidega vürtsitada... Tahaksin selgust ja paremat tulevikku. Tahaksin maailmarahu.
Kas nüüd kõlas piisavalt Miss Worldi moodi? Peaks vist mingi sildi kaela riputama ja pilti tegema. Sildile kirjutaksin 'Miss Eriline 2006-elu lõpuni'. Aga ma olen liiga laisk. Lubasin kord sõbrale hulludiplomi teha. See on siiani vaid plaan. Aga nüüd ma vist teen selle ära ka. Nüüd saab ta selle kätte ka. Ja nüüd lähen ma seda diplomit tegema ja unustan esimesel sekundil juba ära, miks täpsemalt mul on pliiatsid käes. Ma panen pliiatsid ja paberi kõrvale ja vaatan filmi, et siis paari nädala pärast, kui mul absoluutselt aega pole, seda meelde tuletada ja jälle oma laiskust ja kehva mälu kiruda. Oleks mul siis teistegi asjade suhtes kehv mälu! Aga ei... Mu mälu on ka eriline. Seekord mitte suure tähega.

Ma ei viitsi enam. Kunagi hiljem jätkan, kui meeles on.

Kord kohtume taas, rate.ee!

Eriline Devy

Нравится 1