see on yx kurb lugu:'(...ma ei tea kus ja kellega see juhtus aga igatahes lugu on järgmine:Oli kooli lõpupidu. Saali valgustasid eredad tuled ja põrandal keerlesid hoogsad tantsupaarid. Ma seisin akna juures ja vaatasin neid.
Äkki märkasin samba juures tydrukut meie paraleelklassist. Ta õlad värisesid ja mulle tundus, et ta nutab ning ma ei eksinud. Mul hakkas temast väga kahju ja ma läxin tema juurde: "Misx sa nutad rumaluke, täna on ju imetore päev?" Äkitselt ta surus end minu vastu ja hakkas nuuksuma. Nii nutavad ainult need, kellel on väga suur mure ja ta ytles: "Ma räägin sulle kõik."
Ma olin 16a. kui me kolisime uude majja. Igal õhtul tulin ma yxinda koju. Kord, kui ma jälle koju tulin, lõi keegi mind valusasti vastu õlga. Minu taga seisis poiss ja ma mõtlesin, kui sydametu inimene. Aga tema ytles:"Oi, sa oled tugev ja silmad on sul ilusad. Vabanda, et ma sulle haiget tegin, ma tõesti ei tahtnud"."Milline imelik poiss",mõtlesin ma ja hakkasin edasi minema. Siis hõikas ta mulle järele:"Me saame veel kindlasti tuttavax!!"
Esimesel septembril hyydis mind keegi kooliteel. Vaatasin ringi ja nägin seda sama poissi.
"Ma otsisin sind kõikjalt,"ytles ta
"Millex?" kysisin.
"Et tuttavax saada.Kas oled unustanud?Alan!" ytles ta ja sirutas käe. Ma tahtsin vihastada, kuid ei suutnud.
"Viivian," sõnasin ma.
Ja nii algaski meie sõprus.Ta hoidis mind nagu sõpra, ootas peale tunde, saatis alati koju. Me olime kõikjal koos. Tydrukud kadestasid mind, sest nad pidasid meie sõprust ebatavalisex. Nii möödus 4 kuud. Lähenes uus aasta. Me otsustasime võtta uut aastat vastu kahekesi, Alani kodus, sest hea oli olla kahekesi. Kui kellaosuti  näitas 24, tuli Alan minu juurde, võttis mu käe ja rääkis:
"Viivian, kallis, sa saad juba kõigest aru, me pole enam lapsed. Sina oled 16.-ne, mina 17-ne aastane. Viivian, kallis, ma armastan sind. Kuuled?"
Ma panin pea ta õlale ja ta embas mind õrnalt. "Ma olen sinu,Alan. Alan ma ei tea mis on armastus?" Siis jutustas ta mulle muinasjuttu ja ma olin sel õhtul tõeliselt õnnelik.
Peale seda õhtut tugevnes meie sõprus veelgi. Nii möödus veel 3 kuud. Kord kutsuti meid synnipäevale. Koju tulime õhtul hilja ja Alan saatis mind. Kui trepikojas olime, kysis Alan:"Viivian, kas ma tohin sind suudelda?" Ma vaikisin, kuid tema võttis seda nagu nõusolekut. Ta tuli mulle lähemale... Syda tagus kõvasti ja oli tunne, et iga hetk kargab ta rinnast välja, ta võttis mu käed enda kätesse ja surus mind enda vastu... Ja siis suudles mind."Alan, ma jään alati sinuga!" Me seisime veel kaua ja vaatasime teineteisele otsa, sest nii raske oli lahkuda.
Järgmisel päeval Alanit koolis ei olnud. Kunagi pole ta puudunud nii, et ma ei teaks, mis temaga on või kus ta on. Tundides vaevasid mind igasugused totrused. Ma ei jõudnud tundide lõppu ära oodata ja läxin Alani poole koju. Ukse avas ema. Ta silmad olid nutust märjad.
"Mis on Alaniga?" kysisin ma.
"Ta leiti täna hommikul maja juurest, tal oli 5 noahaava. Tal oli väga halb!" ja Alani ema puhkes nutma.
"Ei, ei! See pole tõsi, see pole võimalik! Alan mu kallis!" Mu silmadesse valgusid pisarad ja ma ei suutnud enam pysti seista.N atukese aja pärast tuli ta minu juurde tagasi ja ytles:"Viivian, Alan tahab sind näha!"
Ma nägin Alanit. Ta lamas voodis ja ta nägu katsid suured sinised plekid.
"See oled sina,Viivian?" ja ta avas oma silmad.
"Näe mu eluke hakkab lõpule jõudma. Sa hakkad ilma minuta elama. Mõistad sa mind, Viivian?" Ta silmadesse valgusid pisarad. "Viivian, kallis, ma armastan sind!"
Ma ei suutnud enma ja viskusin ta rinnale ning hakkasin nutma.
"Ära nuta, Viivian. Ma tahan, et sa õnnelik oled kogu oma elu, ka ilma minuta. Mõistad sa mind?!"Siis andis ta mulle kirja ja kaotas teadvuse.
"Alan, kallis, ma olen kogu elu sinuga, ma mäletan sind kogu elu. Ma olen kogu elu sinuga."
Ma istusin kaua ta voodi juures, et meelde jätta kõik ta armsad näojooned.Kui Alan lõpux toibus, ytles ta:
"Viivian, suudle mind!"
Ma kummardusin ta kohale ja suudlesin ta jahedaid huuli. Kui arstid mu Alani juurest ära viisid, rabelesin ma lahti ja karjusin:"Päästke ta,te võite ju kõik.Päästke mu Alan!"
Toibusin Alani ema karjest. MÕistsin, et nyyd on lõpp, jooksin tuppa tagasi ja langesin Alani ette põlvili.
Kolme päeva pärast olid matused.Käisin sel päeval ringi nagu joobunu. Matusel oli palju rahvast.Tõin Alanile pruudikimbu. Kui ma Alani juurde astusin, tõmbusid kõik kõrvale. Ma panin lilled Alani jalgade ette.Minu jalge ees lamas Alan. Kui kirstu hakati alla laskma , karjusin ma äkki:"Alan!" Siis muutus mu hääl sosinaks:"Mis te teete. Ta ärkab kohe yles. Ta on elus!"
Järgmisel päeval ma kooli ei läinud vaid lugesin kalli Alani kirja.

                 ARMAS VIIVIAN!
    
    Sa oled mu ainus aare, mida võib leida kord elus. Sa oled mu esimene ja viimane armastus. Ning kui poleks seda mõttetut lahkumist, oleksin alati sinuga. Ma tahaksin, et jääksin su mällu elusana. Ma loodan, et su silmi hakkavad harva katama pisarate vaod. Mõistad? Minu jaoks on su pisarad valusad. Nüüd mu jõud raugeb. Ma oma viimasel elutunnil ei suuda mõelda endale, vaid sinule, kallis Viivian!
   
                  SINU ALAN!

 Kui ma kirja olin läbi lugenud, mõtlesin, et mis oleks, kui ma oleksin Alani juures. Tahtsin end uputada. Ja ma läxin...
Kolm kuud lamasin haiglas. Kirjutat välja. Kuid nyyd ma ikka Alanita elada ei suuda.
Ja ta jooxis saalist välja, otse maanteele, otse auto ette.
   Valgest lõpukleidist sai tema matusekleit. Aeglaselt läxid laiali tantsijate paarid, muusika vaikis. Mina aga seisin ikka uue samba juures, kus just mõni hetk tagasi vestlesin tydrukuga, kes suri armastuse eest, ja ma mõtlesin:"Aga tõeline armastus on ikkagi olemas: Ka tõeline armastus on kurb!!"

Нравится 52