Kunagi ammu,kui ma veel laps olin,elasin ma ühe naisterahva juures,kes ei teinud meie elu ka kergemaks.Sealt ära tulles,arvasin,et kui tema peaks meie hulgast lahkuma,tunneks ma kergendust.Täna hommikul,kuuldes tema lahkumisest,mul tekkis mingi nukker tunne.Oli ta milline oli(meil kõigil omad kiiksud ju)ta oli siiski inimene ja mingil ehk isegi väga suurel määral,ta andis meile oma käitumisega ja tegudega siiski elu õppetunni ja see elu kogemus aitas meil(vähemalt minul)jõuda sinna kus me oleme...Sellest tegelikult kirjutada ongi kergem kui rääkida...lihtsalt kirjutada end tühjaks aga siis läeks see tekst pikaks.Mis ma öelda tahan on see,et ma tõesti loodan,et ta leidis rahu.KÜÜNAL SÜTTIS,PÕLES,KUSTUS.

Нравится 3