Öömustas taevas on tähed,

kaunid kui see öö ja sina.

Läbi kastese rohu sa lähed

ja ei tea, et kuskil olen mina.

Oma mõtteis ma hüüan sul järgi -

ehk kuuled mu mõtete häält,

mis on igatsemise värvi

ja tulevad südame seest...

Jah, kas kuuled mu hüüdu,

mu hääletuid, tasaseid palveid?

Kas sa mõistaksid üldse mu püüdu

jagada tundeid sul heldelt?

Kuid siis sa seisad ja vaatad...

Sa kuulsid! Ma tunnen, ma tean!

Siis mu pilku vaid hetkeks sa kohtad.

Oh, ei tea, kas oli see hea?

Kuid sinu silmade sära,

su sõnade piiritu arm

peletab kahtlused ära,

muutub leebeks elu nii karm.

Ma vaikides tähtedelt küsin:

"Kas see ongi armastus?"

Нравится 2