Mu südamel trellid
ja rõske on torn,
noor kotkas, mu kaaslane,
mõtlikult morn.
All vangla ees vuhinal tiivaga lööb
ja pahuralt veriseid palasid sööb...

Ta nokitseb neid,
silmitseb aknal siis mind,
vist mõistab mu tundeid
see tusane lind.
Ta kisas on kutse,
ta pilgus on piin,
kui tahaks ta öelda:
"Mis teeme me siin?"...

Aeg rutata sinna,
kus avarust näed,
kus pilvedes peidus
on lumised mäed,
kus teed pole kõrguses
kellegil muul,
kus vabana lendan,
vaid mina... ja tuul...

Нравится 12