Ditar

  Kenad blondid neiud, türklased on tagasi,
saatke nemad putsi, saate elus edasi.
Küll siis nad teavad keda miks ja kuidas,
kuid kui üle keevad, ei siis enam midad!
 Kartke kaameleid, kes türgist,
ilased ja muidu kurgid.
Eelistame eesti maist,
emakodu oma naist.
 Türkist kalkunit ei saa,
ja ei jaksa räägida,
sest et vahel tundub mul,
et elu  ongi päris hull.
  Pervertide invasioon,
ajukepp türgimoodi,
kurat kaua kaamel noolib,
kenu Eesti, eesti noori.

  Roosas puude vahel
silm peatub linnul kahel,
mustavalge kirjud,
on need totakad linnud.
 Istuvad  õitemeres,
päikesepunas  kui veres.
Kõndides mõtlen  vaid,
kuhu mu kallis küll said!
 Kuid paremaks see miskit  ei muuda,
sest tulla veel lihtsal ei suuda.
Olemine hea võib  ju  olla
aga ometi tuleb mul tulla.

Loojuva päikese kollakas helk
mängleb su juustes kui punane nelk.
Ja vajudes alla sinavalt võlvilt,
uhkelt sa kleidis veelpoole kõnnid.
 Sa mõtled ,et aeg võiks seisma siin jääda
ja soovid, et võiksid kord südamest naerda.
Kuid kadakate vahelt kostub kaja,
kellel kuradil jälle sind tarvis on vaja.
Sa tahad siit ära, kuid ei tea kuhu,
läheks, läheks kasvõi kukkegi suhu.
Ma mõtlen, et minagi selline olin,
kui kunagi siia randa ma tulin.
Kartsin neid kive, mis rannal,
kartsin, et vesi ei kanna,
kuid nüüd ma naeran sellegi üle,
sest tean, mis lilled kantvad su süle.

Hallide pilvede taga,
kus lendavad lennukid,
on nad head või pahad?
Ei tea, sest nad hallide pilvede taga.
Uduna varjutakse meie eest,
lennukeid, infot ja kõike
mida keegi arvab, me teadma ei peaks.
Ja kõige selle käesoleva infotulva seest,
ei leia, ei mõistuse kaotusi, võite,
uudis kiirelt muutub lihtsalt järgmiseks reaks.
Hallide lainete all
peitavad end luure salasilmad,
on head või pahad? Meie ei tea!
Teame vaid kui muutlikud on ilmad!

  Vihmana ootamatult tabas mind
miski millest puhtamat ei tea.
Ämbrina täitus mu hing
ja märjaks sai pea!
   Nii tean, kuidas ei suuda,
nii tean, ei miski mind muuda.
Ei olegi mõttet ju veenduda,
kui saaks, vaid silma vaadata!
  Nüüd saan aru katuse vajalikkusest,
sest olen seisnud räästa all.
Kas sina saad aru mu kannatlikkusest,
seda endalt pärin lahinal.

 Poliitvang ühiskonna pärakus,
anaalne arbuus igaviku särasus.
Haiglase mõtetöö vili,
loomistuhinas suvi.
 Ei ole veel teadma ma hakkanud,
ei sellega vaeva veel pead,
kuid armastamast sind pole ma lakkanud,
tean et soovid mul head.
  Ma kodus, sa seal kus pole ma hetkel,
vaatan aknast  tähti ja tean
sel ainumal aja retkel,
sügad vastu patja oma armast pead.

platooniline armastus on minujaoks olemas,
naissoost sõbrad on mul olemas.
naist ei olegi mul veel olemas,
kuid  see neid on ilmas olemas!
Kodu on mul terve hiiu saar
ja kuid ilgelt ilgelt vihastan,
siis teen sauna, tappan tööd,
või ehk valel arva joon päeval ööd.
Põhimõtted, jah mul olemas,
töö jah eluvõtted jah mul olemas.
Isikupära? ehk on olemas.
Vaimset tervist pole olemas?!

 Andke andeks, palun vabandust sõbrad,
sest eneseteadmata ma mäluta tõbras.
Ei soovinud miskit vist ei mõtelnud ka,
nüüd fuck pean vabandama.
Ei ole siin midad muud kuis stress,
kool, töö, kuur, sauna,
kuid ausalt ma olen üks ebaõnnestund seks,
või  arvate et  mul halb fauna.
Mind ümbritsev õitseb ja õnnelik näib,
kuid minu kohta see küll ei käi.
Käin ikka langenud päi,
kuradi isa, mu pruudi koolnud äi?
Ei teagi mis olen e mõtle vist ka ,
kuid täna pean vabandama.
Mida ei mäleta seda pole olnud minujaoks:D sorry

Mu öiste mõtterännakude rägastikust läbi valgusekiir ei tiku, sest siis on päike ammu loojunud. Mu keha päevast väsinuna puhkab, tal miskit pole teha. Kuid mõistus, mõtte ärkvel edasi siin tiksub nagu seinakell. Su silmad, mida eile unes nägin, põlevate konidena justkui kärsatavad kukalt, pöördun, vaatan üle õla, pole,vist jälle läind on unenägu hukka.
Arvutilaua taga suitsupakk ja vesipiib mõlemad on tühjad, seinal kolmas pilt on sinust, sahtlis luuletuste kuhjad, kuid vaikus karmi käskijana minu toas mult röövib hingerahu, sest vaikuses mu mõistus ärkab une kergelt antud loal ja pilte sinust seinale veel mahub.
Ei suuda rebida end lahti sellest pildist, peaks…

Päikese all, sooja suvise päikese all,
istun varjus , jahedas, puhkan,
vaatan kuis kollane pall,
taeva all õhkab.
Temast armastust lehkab
otse mu näkku.
Mina vaid ohkan,
sest löödud on makku!
 Ohkan, sest ei saa veel olla seal,
seal, kus sina, mu kallis, seal, kus hea.
Ohkan ja vaatan lillele maandunud mesilast,
meenutan, oh meenutan seda armast last,
kes nüüd kasvanud sinuks,
kes nii erinev minust!