Vaikus- ei sa suhelda, sest ei lasta,
no aeg piinlemiseks paras siis vist,
kuid siiski mõtlen miks sina ei vasta,
oled tõesti siis nii pohuist?
Sa ju tead, mis valu ma tunnen,
sa ju tead , kes tegelikult ma olen,
aga arvad , et vääri ma õnne,
või olen siis sinujaoks kole?
Ma tean, et pole täiuslik miski,
see absurdsena ammu mul näib.
Ei viin, õlu, siider, ei viski,
kuid pea siiski ringi mul käib!
Mõtted keerduvad ümber sinu
kui kuumad käed suve öös,
mäletan veel seda ilu,
mida leidsime koos.
Meenutan seda, ei meelest see kunagi lähe,
ja soovin, et korraks veel võiks süüdata selle tähe,
mis paistis suves me peale kui öö oli jahe,
kuid sinuga koos valu muutus kohe.
Ei raatsi hetkel ma mõelda,
sest taevas on tormipilved
ja nii raske on sedasi olla.
Ilmgi ümber vist mõtleb,
mida teha nüüd edasi
ja temagi kusagil vaatleb
ning nutab ehk tagasi.
Kas tuleb täna torm,
või olen ehk ise liiga morn?
Ei tea kõik nii kaheldav näib,
aga aeg armutult edasi käib!
Pääsulindu näen lendamas kõrgel,
tema pakse pahapilvi ei karda.
Sipelgas askeldab päikese valgel,
temagi ilma ei vaata.
Mina aga istun avatud aknal
ja mõtlen käsi sirutatult välja,
kuidas kurat nii olla,
et vihmas ei jääks nälga?
Üks piisake kukkus mu aknale,
kukkus ka teine ja kolmas,
vihm ukse avas siis murele,
mida otsin siin ilmas.
Ma istusin kaua ja kuulasin,
kuidas vihm väljas muusikat loob,
aknalt piisad alla voolasid
ning soovisin, et elu õnne mul toob.
Aga kurbus mu hingest ei kadunud,
ta suurenes nukrusest veel,
ei oleks kuidagi minagi arvanud,
et nii kaua on paha mu meel.
Siis sinule mõtlesin, sa oled mu südames veel,
kuigi end veenda ma proovinud,
asud otse mul tee peal sa ees.
Kenad blondid neiud, türklased on tagasi,
saatke nemad putsi, saate elus edasi.
Küll siis nad teavad keda miks ja kuidas,
kuid kui üle keevad, ei siis enam midad!
Kartke kaameleid, kes türgist,
ilased ja muidu kurgid.
Eelistame eesti maist,
emakodu oma naist.
Türkist kalkunit ei saa,
ja ei jaksa räägida,
sest et vahel tundub mul,
et elu ongi päris hull.
Pervertide invasioon,
ajukepp türgimoodi,
kurat kaua kaamel noolib,
kenu Eesti, eesti noori.
Roosas puude vahel
silm peatub linnul kahel,
mustavalge kirjud,
on need totakad linnud.
Istuvad õitemeres,
päikesepunas kui veres.
Kõndides mõtlen vaid,
kuhu mu kallis küll said!
Kuid paremaks see miskit ei muuda,
sest tulla veel lihtsal ei suuda.
Olemine hea võib ju olla
aga ometi tuleb mul tulla.
Loojuva päikese kollakas helk
mängleb su juustes kui punane nelk.
Ja vajudes alla sinavalt võlvilt,
uhkelt sa kleidis veelpoole kõnnid.
Sa mõtled ,et aeg võiks seisma siin jääda
ja soovid, et võiksid kord südamest naerda.
Kuid kadakate vahelt kostub kaja,
kellel kuradil jälle sind tarvis on vaja.
Sa tahad siit ära, kuid ei tea kuhu,
läheks, läheks kasvõi kukkegi suhu.
Ma mõtlen, et minagi selline olin,
kui kunagi siia randa ma tulin.
Kartsin neid kive, mis rannal,
kartsin, et vesi ei kanna,
kuid nüüd ma naeran sellegi üle,
sest tean, mis lilled kantvad su süle.
Hallide pilvede taga,
kus lendavad lennukid,
on nad head või pahad?
Ei tea, sest nad hallide pilvede taga.
Uduna varjutakse meie eest,
lennukeid, infot ja kõike
mida keegi arvab, me teadma ei peaks.
Ja kõige selle käesoleva infotulva seest,
ei leia, ei mõistuse kaotusi, võite,
uudis kiirelt muutub lihtsalt järgmiseks reaks.
Hallide lainete all
peitavad end luure salasilmad,
on head või pahad? Meie ei tea!
Teame vaid kui muutlikud on ilmad!
Vihmana ootamatult tabas mind
miski millest puhtamat ei tea.
Ämbrina täitus mu hing
ja märjaks sai pea!
Nii tean, kuidas ei suuda,
nii tean, ei miski mind muuda.
Ei olegi mõttet ju veenduda,
kui saaks, vaid silma vaadata!
Nüüd saan aru katuse vajalikkusest,
sest olen seisnud räästa all.
Kas sina saad aru mu kannatlikkusest,
seda endalt pärin lahinal.
Poliitvang ühiskonna pärakus,
anaalne arbuus igaviku särasus.
Haiglase mõtetöö vili,
loomistuhinas suvi.
Ei ole veel teadma ma hakkanud,
ei sellega vaeva veel pead,
kuid armastamast sind pole ma lakkanud,
tean et soovid mul head.
Ma kodus, sa seal kus pole ma hetkel,
vaatan aknast tähti ja tean
sel ainumal aja retkel,
sügad vastu patja oma armast pead.
platooniline armastus on minujaoks olemas,
naissoost sõbrad on mul olemas.
naist ei olegi mul veel olemas,
kuid see neid on ilmas olemas!
Kodu on mul terve hiiu saar
ja kuid ilgelt ilgelt vihastan,
siis teen sauna, tappan tööd,
või ehk valel arva joon päeval ööd.
Põhimõtted, jah mul olemas,
töö jah eluvõtted jah mul olemas.
Isikupära? ehk on olemas.
Vaimset tervist pole olemas?!