Blog

Kui Sa vaid teaksid, mis tähendab unelda
kuumadest suudlustest, rännakuist, rahust
armsama kõrval pilk pilgus kinni
hellusest, vestlusest,kui sa vaid teaksid,
heldiks su süda...
Kui sa vaid teaksid, mis tähendab kaotus
üksildusöödel,kui mühiseb torm.
Kui keegi ei tröösti maheda suuga
võitlusest väsinud hinge.
Kui sa vaid teaksid,Sa tuleksid mu juurde.
Kui Sa vaid teaksid, mis tähendab armastus.
Jumala-maailma loova hinguse sees
hõljuda üles,valguse kantud,õndsate kõrguste poole.
Kui Sa vaid teaksid....Sa elaksid minuga koos.

Strauss "Cäcilie" H.Rajamets(tõlge)

On teoks saand õudused,
mis süda kartis.
On teoks saand sündmused,
mis aimas meel.
Ent lahendus?
Kust saabub ta?
Kas varsti?
- Käin taarudes
ja lõpp ei paista veel.
Liig palju peavad kandma
nõrgad õlad,
liig palju peavad tundma
meeled need.
Ja igavesti tasumata võlad
on ainsad viidad
lõppematul teel.

Nii päevast päeva,
jalus õudne ahel,
ma vaarun valguse
ja varje vahel.

***
Käia ja olla ja vaikida aina,
kui südamest karjuda tahaks;
tunda, kuis midagi piinab ja painab,
mida ei raputa maha;

elada ilmas ja anda ja anda,
kui hoopiski võtta on soov;
käia ja olla ja vaikides kanda
kõike, mis saatus toob

Abielu on kui rada,
mis ei kattu astudes.
Üks käib ees ja teine taga,
varsti kolmas tatsudes.

Õnne hüüdes meie moodi,
manulised juures on.
Mehed! jälle viina toodi,
salatit veel järgi on?!

Noored! julgust ühtepuhku,
hoidke seda,mis teil on.
Ühiselu siis ei luhtu,
kui mees ka öösel kodus on

tead,kuidas tahan ma minna
kaugele,kaugele ära!!!!
sinna, kus südametukesd
jäljed jätnud on maha.

tead, milleks kestab julmus
et haiget teha veel rohkem,
ju vähesest maha ei vaju
ja tagasi ei kohku.

tead,kuhu mina nüüd lähen
vajun omaenda kesta
jään iseenda hooleks
ja rohkem ei tahagi vesta

Et maa peal ainult kord
Sain olla Tõeline naine
Nüüd tean,mispärast
Jäätund paksu kaane alt
Sa mind ei suuda enam kätte saada...
Su pilk, su käed on liiga leiged
Et sulatada üles
Mind vabastada suutvad pisarate soolvee...
Nii haige olen
Et mu elu kulgebki nüüd
Jäätund kaane all
Ja siiski tänulikkust tunnen selle eest,
Et kord, üksainus kord
Sa suutsid äratada Siis kohe põrmu heita
Mu valed naisest
Olnuid enne Sind....

Vaikimise valu hinges
uhkelt kui kord läksin teelt,
ei sa mõistnud minu tundeid
valust vaikimise teel.
Läksin vaikides ja valus,
soovist unustada kõik.
Miks mu vaikimise valus
siia tagasi tõi tee,
kas kord vaikimise valus -
mõistad pöördumatu see?
Vaikimise valus sulle
andesta ehk võiksin kõik,
aga nüüd su tunded mulle -
ammu uttu hajund õhk.

Vara kui ärkad, kas märkad sa seda:
Maailma iludust, õnne ja sära?
Lehe peal kimmeldab pärlike vee,
nagu pärlitest tehtud mu kaelapeal kee.
Lõhn on nii puhas, muretu veel,
ja kaunisti kõlab see lindude keel.
Nii tõuseb päike, pimestav sära.
Unustan muretult müra ja kära.
Kas oskad sa näha seda kõike head?
Või vaevad sa kurjaga iga päev pead?
Kui ütlen need sõnad, siis kõlab kaja:
"Elu on ilus, muud polegi vaja

*NUTTES-..peatad valu....
*MÕELDES-..teed hingele valu
*UNISTADES-..need on vaid illusioonid
*NAERDES-..petad ennast
........................................

Miks mängid minuga ja mu hingega?
Miks pean sind oma unenägudes nägema?
Miks võtsid naeratuse näolt?
Miks röövisid headuse mult südamest?

Tahaks koos sinuga käsi käes käia
Tahaks sulle öösel kuu valgust näidata
Ma enam ei tea kas..............
#olen tydruk kes naeris palju aga harva oli
oli õnnelik#

Veel paitab päiksekiir aeda
pihlakat suudlemas käib
Suvest läbi ei loomata minda
õietupsud nektarit täis

Sügispäev värvind roosakaks marju
kui neidise mingitud suu
Peidab pruunikaid õietarju
aia embuses sirelipuu

Vihm hämardab algava päeva
maa ja taevas üks hall repliik
Suvemõnudes triiviva laeva
paneb ankru sügispäevade viik

Kuidagi kurb hakkab ikka
kui näen
kramplikku õitsemist hilist
viimaste värvide tõstetud käed
all kõrget kapriispuhast sinist
hüljatud rannatee
kadakad
pikaks veninud keskpäevavarjud
raske sambla seest madalast
korjan kibekaid verevaid marju
Aed tühjaks langeb salamisi suvest
kaob naeratamisjõud ka kressiõitest
ja ainult mälestus
jääb kõigest

Jääb vilja valminuna pakatavas mälus
ja seemnena mis ootel alles jäises mullas
et hiljukesi tagasi võiks tulla

Kuid kõigele mis olemata sootuks
jääb igavesti
sündimiselootus