Blog

  Mu hing kui katkine seinakell,
sest igakord kui parandada seda püüan.
kukkub kellapomm mul pähe.
  Kuid ka  hingel väärtusetul sel,
on eesmärk mille poole püüab,
kuid sellest veel on vähe.
   Ta elab enda kannatusest,
toitub minu silma vees
ning  rasvub ahastusest.
  Ta minust imeb viimast seest
ning kui valust pilt minemas on eest
mul magada ei lase.
   Ta on mu mälus õudukana  sööpin,
kõik just täna sinule mu kallis,
ma elan seda seinakella elus hallis.

  Südames kui vanaaegsel kellal vedru on end keeranud maha
ning kell nagu südagi jääb ajas taha.
Süda jääb kaugemale kellast, aega kus olime õnnelikud
nii mu südamest hellast, teen ise kartulipudru.
    Kellas oleva vedru võid uuesti keerata üles
kuid südameverdu katkised jubid mu süles
ei saa kunagi üksteisega kokku,
ei tunne nad eales armastust ,mis siis kui olid nad koos.
  Nii mu süda jääbki mineviku mälestustes uitama,
mõttetult kaotatud aegu tagasi nutma,
kuid mõistus pea edasi elama,
sest elu pööraselt edasi ruttab.
  Nii muutsidki mind südametuks,
lausun ühel sügisõhtul sulle,
Sind armastan samamoodi endiselt,
kuid see armastus kuulub vaid mulle.

  Tunnen kuis mind salaja jälgivad silmad,
kuis kuklasse põletamas auku on nad.
Need  merena  helkivad  silmad,
mind tihti nüüd vaatavad.
  Neis silmis peitumas õnn
on kellegi teise jaoks.
Nii kahjuks see on,
sest mina siit varakult kaon.
   Need silmad vist iialgi väsi,
ka unes jägivad mind,
mu nägu, mu huuli ja käsi,
kuid miks ei näe kunagi sind.
  Ühel kevade  kuumaval õhtul
siis kahjuks ma avastan,
ähmides seda hurmavat õhku,
taas nuttumaikus ahastan.
  Need silmad olid kord valed
ja valedeks saanud ka  nüüd,
sest nähes  su palet,
oli need  pilgud võõragi püüd.

  Mäng mida tunneme,
elu mäng.
  See tunne mida tajume,
see kohutav äng.
  See karje, mis huuldelt mul,
kostab kaugele ilma:
"Kurat mis viga sul,
et liiva mul viskasid silma?"
  Mäng unega,
Mati mu peal juba kuri,
ei veel sure ma,
kuigi mu järele ta tuli!
  Ei taha ma magada
seepärast mängingi Matiga
piljardi turniiri,
mis otsustab saatuse
ning mu une lukustab garantiini!
  Milleks pool elu ma peaksingi magama,
see pärast iga öö uinumiseni üritan
võita piljardis Matit ma.
  Aga hommikupäikese heleroosade kiirde möllus,
ma jällegi kõigun unest pooduna õhus!

 Miks ma end veel petan,
peale kõige seda mida tean?
Milleks vaevun ma uskuma veel,
kõike seda mida süda kiidab heaks?
 Kuidas veel üldse ma uskuda saan,
et kord kedagi üldse endale saan?
Ja millest mõtlen kui ütlen,
et midagi omada ei saa?
 Milleks üldse ennast petan,
iga hommmik iga tund iga päev?
Milleks seda ilma vaatan,
seda kõike mida näen?

  Miski kajab veel,
minu südames.
On mul tunne sees,
et miski kaja veel.
   Vaikselt õrnalt ta,
on veel kajamas.
Aru ma ei saa,
mida tahab ta.
   Miski kajab veel otse südames,
on mul tunne sees,
et miski lõpeb veel
kaua kajades.

FEIK SÕBER :  Ei küsi sinult kunagi süüa.
ÕIGE SÕBER : On põhjuseks miks sul kunagi süüa pole.

FEIK SÕBER :  Kutsub su vanemaid eesnime pidi.
ÕIGE SÕBER : Kutsub su vanemaid emaks ja isaks.

FEIK SÕBER :  Ei ole sind kunagi nutmas näinud.
ÕIGE SÕBER : Nutab koos sinuga.

FEIK SÕBER :   Laenab sult asju mõneks päevaks ja annab siis tagasi.
ÕIGE SÕBER : Laenab sult asju nii kauaks, et unustab et need sinu omad.

FEIK SÕBER :  Teab sinust mõningaid asju.
ÕIGE SÕBER : Võiks kirjutada raamatu sinust.

FEIK SÕBER :  Jätab sind , kui kõik ülejäänud seda teevad.
ÕIGE SÕBER : Lööb kõiki ülejäänusid jalaga, et nad sind jätsid.

FEIK SÕBER :  Koputab esiuksele.
ÕIGE SÕBER : Jalutab sisse ja karjub " MA OLEN KODUS !".

FEIK SÕBER :  On natukeseks ajaks.
ÕIGE SÕBER : On kogu eluks.

FEIK SÕBER :   Räägib sinust halvasti inimesele kes sinust halvasti räägib.
ÕIGE SÕBER :  Lööb inimest kes on sinust halvasti rääkinud.

FEIK SÕBER : ignoreeriks seda.
ÕIGE SÕBER : kopiks selle ja paneks enda päevikusse.

Kui keegi sind täna tapaks ei jõuaks ma su matustele , sest ma peaksin istuma vangis selle eest , et ma tapsin inimese kes tappis sinu.

  Virgudes, peeglist sära silmis  näen,
kardinad eest  sinist taevast kaen.
Pääsuke kõrgel taeva all,
rohi rohetab, kaugemal sinavad veed.
  Astudes õue, liiva  õrn puudutus varvaste  vahel
meenutab eilset, sinuga veetetud ööd.
Niiskelt rannakivilt peeglemas päikesekiir,
toast sinu kleitilt soe tuuleõhk su hõngu ninna toob.
   Vaatates kaugemale, näen, tulemas ilus päev,
üleval päikene sirutab käe, tuleb tore suvepäev.
Peaagi tuled ka sina, punases siidist kleidis,
juuksed, lehvimas tuules sul on.
  Kui mu armastuse vabaduse näidis,
lendlemas liblikas, punane, kuid blond.
Taas sõbrad, suvi ja grill, meid ootamas ees,
sina ja mina, rand, päikene,  liiv ja sinavad veet.
  See kõik on meid ootamas ees,
kuigi hetkel lumi kui takistus teepeal on ees.
Suvel saab sinust teine neiuke ja minust mees,
usu ,mu tüdruk, kõik ilus meil on veel ees.

  Mida ma tunnen ja tean?
mida õigeks ma pean?
Teadmatus talutav näib,
õnnetu jaluta käib.
  Luuletus on ainult ju read,
mis ütlevad halba või head?
Elu hoopis teisiti käib,
kui muinasjutu raamatus näib!
  Segamini paistab kõik väljast ja seest,
mõtleme sageli vaid enese eest
ning kurbuse hetkel loeme silmadeveest,
seda, mida hiljem kahetseme.
  Kõike panna sõnadesse ei saa,
samas ei soovi ka vaikida,
ainult ei kahetse enam ma,
teekonda mis tuli läbida.