Raskelt realne on surmavalt igav,
seepärast sürrealselt olengi siga.
Seega loogiliselt pole mul miskitki viga,
kuid elu mu ümber see lihtsalt on segav.
  Mõelda, mida öelda- milleks, miks, kellele,
julgeda öelda tõtt näkku endale!
Igaviku imemisest suitsuna suhu,
lähen ja lendan kuid kuhu?
  Leian end taas istumas üksinda,
sest kaaslased kaugel on minust.
Ei olegi mõttet ju vestelda,
sest sõnateta saan aru ma sinust.
 

Severim! 1