Tihti me ütleme "Ei armasta",aga hinges jooksevad meil pisarad.
Tihti me ütleme "Vihkan",aga ainult selleks,et ise usuksime seda.
Tihti me ütleme "Hüvasti",aga samas lootes seda inimest veel kord näha.
Me ütleme "Mine ära",selleks,et inimene ei näeks meie pisaraid.
Me ütleme "Mitte kunagi",kui teame,et see juhtub veel kord.
Me ütleme "Olen sust üle saanud" kui kardame tunnistada oma tundeid.
Me ütleme "Olen sind unustanud" kui mõtted inimesest on alati.
Me ütleme "Ma kustutasin ta nr. ära" kui mäletame seda peast.
Me ütleme "Meie vahel on kõik läbi" kui kõik tegeltikult alles algab.
Vahest me ei saa öelda "Armastan"kui kardame kuulda vastust.
Me palume,et meid jäetakse üksi,kuigi vajame kellegi tuge.
Me loodame,kuigi pole eriti mingeid võimalusi.
Me ootame,kuigi teame,et meid on juba unustatud.
Me unistame teades,et seda mitte kunagi ei juhtu.

Severim! 3