Blog
Kahe kuldse rõnga sisse
mahtuma peab armastus,
mis peab jääma südamesse
alles alati kui uus.
Sinna sisse mahub palju
kannatlikkust, lahket meelt,
õnne kindlat nagu kalju,
lilli-päikest ühtsel tee
Nii palju, kui kärjes mett
ja rosinaid kringli sees.
Nii palju, kui laulus tõtt,
me õnne sul soovime.
On jälle sul sünnipäev
see tore ja rõõmus päev
ja naer olgu sul silmis,
kui vikerkaar
ning elu kui filmis.
Hip-hip-hurra.
ära ytle, et armastad, kui see nii ei ole...
Ära ytle, et hoolid, kui sul on tegelt suva...
Ära ytle, et igatsed, kui sa tegelikult ei taha mind nähagi...
Ära ytle, et olen see õige, kui sa tegelt ei mõtle nii...
Ära ytle, et sa ei petaks mind, kui sa seda juba teinud oled...
Ära ytle midagi...
vaiki......
Sind püüan ikka unustada
Kuid liiga raske on see
Oma mälestusi kustutada
Mu mõtteis oled sa veel
Unenäos sind veel ma näen
Kuidas õrnalt embad mind
Ja mu ümber on su käed
Ning ütled:ma armastan sind
Mul meeles on su naer
Mida korduvalt pakkusid
Kuid läbi sai see aeg
Mu juurest Sa lahkusid
Alice.
Ma olen absoluutselt harjunud ära selle eluga mis mul siin on. Kui ma teiega aus olen, siis pole mul mõttessegi tulnud, et võiks kõik jälle pea peale pöörata. Vana nõid, temaga on nagu on. Me lihtsalt ei räägi enam. On möödunud juba viis kuud sellest kui siia kolisime ja umbes teise kuu poole pealt sai ta aru, et ma ei vasta ühelegi tema küsimusele ja teen nii nagu just mulle meeldib. Nii palju kui ma temast midagi tean, siis ta käib tihedalt läbi selle põõsa John'iga. Sellest mehest ei oska mina midagi arvata. Sellest päevast peale kui soovitasin…
Ilmselgelt on mul kaks võimalust. Kas minna tagasi ja teha nägu, et seda kõike ei ole olnud. Teine võimalus on, et astun nüüd just siin ja praegu oma saatusele vastu. Saagu mis saab. Ei saaks öelda, et ma just relvitu oleks. Pealegi, midagi sellist ei saa ma ometi käest lasta, sest minu tunded ei ole nali. Ma lihtsalt ei olnud varem kindel, aga öeldakse ju ikka, et alles siis saame aru kui oleme kõige tähtsama asja käest lasknud. Alles siis tunneme seda tühjust mis on meile sügavale südamesse uuristatud ja just siis teame, et oleme teinud nii meeletult valesti. Seega…
Ma ei lugenud läbi, ei imesta kui palju vigu on. Ma lihtsalt ei viitsi seda juttu mitte kusagile aretada. Olen omadega ummikus, sest ma ei tea kas teha sellest järjekordset reidi laavstoorit või viia asi üldse ulmeks ära. Selle osa kirjutasin ainult selle jaoks, et lubasin ühele pisikesele tüdrukule ammu, et kirjutan uue ning veel selleks, et mu sõbranna tundis ka uue osa järgi huvi. Andke mulle mõtteid! Mida ma teen? Ulme, armastus, midagi muud???
Nagu te näete ja aru võite saada, siis enam ma ei viitsigi kirjutada. Täpselt nii nagu ma arvasin, aga noh, eks ma lihtsalt lõpetan selle jutu kuidagi hästi kähku paari osaga ära. Äkki te ei ole siis nii pettunud, ma loodan. Eks näeb, võib-olla tuleb just tuhin peale uuesti. Ma olen tegelikult tuntud oma lõpetamata asjade poolest. :D
No nii, hakkan siis uut osa kirjutama jälle. Olen teiega aus, mul pole vähimatki aimu kuhu see jutt jõuab. Tavaliselt kui selliste juttudega alustan, lõppevad need juba viienda osa juures, sest ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Tulevad uued ja paremad mõtted, uute ja paremate juttude jaoks. Enamasti ma siis lihtsalt kustutan kõik need vanad osad ära ja unustan kiiresti. Nii tegin ma ka enda pooleli oleva raamatuga. Heh, geniaalne mis? Igatahes, kuna ma vaatan, et on päris palju lugejaid keda mu vaimusünnitus huvitab, siis pean vist jätkama? Vastutasuks palun ma teilt aga midagi, palun avaldage rohkem arvamust. Igakord jutu…
Tunnen juba koridori sisenedes vingu. Ei, ei ole lihtsalt võimalik, et ta seda jälle tegi. Kiirendan sammu ning avan ukse ainult selleks, et sealt järjekordselt suur suitsupahvakas näkku saada. "Alice, Alice, kus sa oled," karjun, ise kätega vehkides ja üritades akent lahti lükata. Natukese aja pärast näen tugitoolis istuvat Alice'it. Tema näolt peegeldab vastu õnnis rahuolu korda saadetud tegevuse pärast. Ohkan ja teadmata mida temaga peale hakata, ütlen ma vaikselt:" Nüüd aitab tüdruk, paki oma asjad ning me läheme siit ära." Alice'i suu vajub lahti ning tema näost on nüüd näha vaid ehmatust, mis asendub peagi ärritusega. Ta vaatab mind…
Ta alistub, kuid olen kindel, et hommikul pean teda peagi küla pealt otsima minema, sest otsustavus ta silmades ütleb, et ta ei kavatse siia kauaks jääda. Peagi oleme asjad tuppa viinud ning ka kolimisauto on töö lõpetanud. Lasen enda voodisse kukkuda ning uinun peaaegu koheselt.