Seal kus on õnnelik vaikus,

kullakalt sätendab liiv,

linnulaul kajana kaikus,

sahistas luikede tiib.

Seal kulgeb lõputu rada,

kus peatub lühimgi viiv,

on terve metsade jada,

mis muinasjutulossi viib.

Kambris peitub vaikuse süda

metsade taga ja vee.

Silmab kuid tulija seda –

riivides ustest on tee.

Võti on peidetud puusse

lõputu palgirea sees

õõnestud tüvede suusse,

kus okste võrestik ees.

Leidja peaks valima aja,

mil peatund on lühimgi viiv,

vaikuse sammude kaja

taas lossi tagasi viib.