Tunnen kuis mind salaja jälgivad silmad,
kuis kuklasse põletamas auku on nad.
Need  merena  helkivad  silmad,
mind tihti nüüd vaatavad.
  Neis silmis peitumas õnn
on kellegi teise jaoks.
Nii kahjuks see on,
sest mina siit varakult kaon.
   Need silmad vist iialgi väsi,
ka unes jägivad mind,
mu nägu, mu huuli ja käsi,
kuid miks ei näe kunagi sind.
  Ühel kevade  kuumaval õhtul
siis kahjuks ma avastan,
ähmides seda hurmavat õhku,
taas nuttumaikus ahastan.
  Need silmad olid kord valed
ja valedeks saanud ka  nüüd,
sest nähes  su palet,
oli need  pilgud võõragi püüd.
 

Meeldib!