Ma ei kahelnud hetkekski meie sõpruses. Kõik need asjad, mida me üksteisele usaldasime. Kõik need korrad, kui sa palusid, et ma Su juurest ei lahkuks. Kõik need ööd, mil Sa helistasid mulle mitmeid tunde järjest, et ma lõpuks vastaks, kui ma Su peale vihastanud olin. Ning kõik need hetked varahommikutest hiliste õhtutundideni, kui Sa mu ukse taha ilmusid, tuues põhjuseks lihtsa fakti, et Sa ei suutnud oodata, kuni mind näed. See kõik tundub nüüd nii vale..

Sa võid ju öelda, et Sa pole muutunud, et meie sõprus ei ole muutunud, kuid me teame mõlemad, et on. Ma ei saa öelda, et see on muutunud millekski halvaks. Võib-olla on, võib-olla mitte, see ei ole minu öelda. Kuid ma saan öelda, et me oleme muutunud inimesteks, kes ei ole enam üksteisele head. Me ei ole enam kokku loodud.

Ma ei saa öelda, et ma igatsen Sind, sest see ei ole nii. Ma igatsen seda inimest, kes Sa olid. Inimest, kes hoolis minust rohkem kui iseendast. Inimest, kelleta ma enda elu ette ei kujutanud. Inimest, kes kordas mulle iga päev, kui imeline ma olen ja kuidas tal minuga vedanud on. Just seda Sind jään ma alati igatsema.

Ma ei lõpeta enda kirja lausega, mida igaüks siia ootaks. Ma ei ütle sulle, et ma jään sind alati armastama, sest ma ei taha Sulle valetada. Aga ma võin sulle öelda, et ma jään alati armastama seda, kes Sa olid. Ning ma jään alati mäletama, kuidas Sa muutsid mind ja kogu mu elu