Дневник пользователя -Yearn-

eelmises osas: Ei kulunud palju aega, kui ma taipasin, kui kardetud Hell Burnerid tegelikult on ja, et mina olen omandanud verejanulise röövli kuulsuse. Tundsin sellisest tunnustusest suurimat rahulolu.

Järgmised neli kuud möödusid löömingutes, röövimistes ja jõuguüritustes. Politsei pidas mind neljal korral kinni, aga nad ei suutnud kunagi midagi minu vastu tõendada. Iga kord pääsesin hoiatusega.
Jõuguliikmete seas olin soositud ja lugupeetud. Ma ei kartnud midagi ja võitlesin sama valmilt nii päevavalguses kui pimeduskatte all.
Ühel õhtul ütles üks Hell Burnerite liikmetest, et Lena olevat ühele mehele nimegaApache minu peale keelt kandnud. Mul sai süda täis ja ma…

Igal hetkel meeles öö, mil said üheks taevatäheks,
ehkki anusin sind, et sa veel ei läheks..
Hetkeks pöörasin pea ja juba olid sa läinud,
otsa lõppenud tee, mida liiga vähe käidud..
Ütlemata jäi kõik, sest külm tuul viis su kaasa,
kord olematud laused sul nüüd taeva järgi saadan,
ütlemata jäi kõik, nüüdsest alles vaid haavad,
lausumata jäi see, kelleks tahtsin sinus saada..
Kõigest ühtainust sõna, mul oleks veel vaja
kasvõi ühtainsat hetke, sind elavana vajan..
Hoobilt kangestus mu keha, mis hinge varem kattis,
enam südames ei kostu mul kordki löögitakti..
Kuigi loodud on päike, sa olid ainus valgus minus..
ning sinuta mul puudub tahe olla elus..

.. su lahkumisest saadik inglid pisaraid…

Ohh.. lõpuks sain valmis ka neljanda osa. Loodan, et huvi pole kustunud ja lugejaid veel on .
Ilusat õhtut (#)

Eelmises osas: Läksin kohta, mille aadress mulle anti. Seal sain ma tuttavaks ühe imelise tüdrukuga ja armusin temasse. Samuti peksti mind haledalt läbi, aga sellega kasvas mu viha veelgi ja mind võeti kampa ning Boss viskas mulle 32se revolvri.

Vaatamata sellele, et olin nüüd igati kaitstud kamba poolt, kartsin ma ikkagi tulevikku, kuigi tänavatel liikudes ei pidanud ma enam iialgi kartma, et mingi pätt mulle kallale tormaks, sest ma olin liitunud Londoni kõige kardetuima kambaga. Meil oli tohutu suur ala Londonist,…

eelmises osas: Suur kell majaseinal lõi kolm korda ja Boss tahtis veel kord oma revolvrit üle kontrollida. Seekord läks ta maja taha, tuli mõne minuti pärast tagasi ja sosistas, et kõik on korras.
Umbes veerand neli ilmuski Cadillac nurga tagant välja.

Ta jäi maja ette seisma. Carlos ja Boss kükitasid pimedas; mina tõmbasin vihmamantli rohkem ümber keha ja astusin kõnniteele. Mees väljus autost. Ta oli suur umbes neljakümneaastane mehemürakas, kallis mantel seljas ja kübar peas. Mees lukustas oma auto hoolikalt ja hakkas maja poole liduma. Tänav oli tühi. Vaid ligidal oleva maantee automüra rikkus vaikust.
Ta nägi mind tulemas ning…

1. Naeratus annab tagasi sulle selle, mille sult võtsid pisarad.
2. Kui näed naeratuseta inimest, siis kingi talle enda oma.
3. Naer läbi pisarate on õpitud oskus.
4. Should I smile because you are my friend, or cry because that's all ve'll ever be.
5. Honey, eaven if it's fake .. I love your smile!
6. Naerata isegi siis kui on valus, sest keegi võib su naeratusse ära armuda.
7. Ma naeran enda üle. Ma naeran Sinu üle. Ma naeran kõigi üle. Ma naeran, aga kas ma tegelikult ka naerda tahan?
8. Naer on miski, mis avab südamed ja paneb…

Sipa lühike, aga loodan, et meeldib . Kui skoor üle saja, teen uue osa .
Head lugemist ! ;)

Eelmises osas: Toimus mürgel Deemonitega. Me võitsime . Suve ööd olid alati palavad ja enamus öödest veetsime väljas. Meil polnud kunagi autot, kui kuskile minna tahtsime. Seega kasutasime ühistransporti või varastasime auto. Ühel õhtul tuli Manny minu juurde ideega, et varastame auto.

„Varastame auto ja lähme sõitma”!
„On sul mõni välja vaadatud ?“ küsisin mina.
„Täpselt nii, just teisel pool kvartalit. Mall masin, keegi nupumees on võtmed ette jätnud“
Läksingi kaasa ja seal see tõepoolest oli, kenasti üürimaja ette pargitud. Mannyl oli õigus, auto oli…

Nüüd siin kolmas kaua oodatud osa. Võtsin kuulda teie soovitusi ning panin juttu rohkem otsekõnet. Loodan, et meeldib !

Eelmises osas: Aastad möödusid tohutult kiiresti. Ma sain viisteist. Ühel õhtul kolasin Londoni ohtlikumal tänaval ning sain nuga. Ma sattusin haiglasse ning seal töötas öises vahetuses mu tädi. Ta lapsendas mu ning me kolisime Londoni teisse otsa. Kuid viha, oli mu sees liiga tugev ning lasin ennast sellel juhtida. Ühel õhtul läksin ma kohta, kus mind pussitati ning leidsin sealt oma kirjeldustele vastava kamba. Mind võeti kinni, sest kaotasin valvsuse. Aga minu kahjuks või õnneks jõudis kamba boss sündmuskohale üsna kiiresti…

Elasid kord kaks tüdrukut. Nad läksid metsa lilli korjama. Natuke aega hiljem leidsid nad imeilusad sinise õie ja kollase südamikuga lilled. Kumbki neist ei teadnud nende nime, sest pimastavatel ilusatel õitel polnudki vist seda pandud, vähemalt nii arvasid tüdrukud.
Paar tundi hiljem astus üks tüdrukutest vajuvasse liiva. Teine ei suutnud teda päästa ja abi ei olnud mõtet kutsuda, sest see ei oleks nii kui nii õigest ajaks kohale jõudnud. Peaaegu liiva vajunud tüdruk viskas lilled sõbrannale ja hüüdis talle : "Pea mind meeles!"
Alates sellest päevast pani sõbranna igal aastal samal ajal samad lilled vette ja meenutas oma kallist…

Hei kallid fännid ! Alustasin oma uue jutuga. Vabandage, et pidite kaua ootama. Mul olid vahepeal ideed otsas ning vajasin mõtlemiseks aega. Seega uus jutt on veel poolik ning alguse lisan siia. Kui meeldib, siis jätkan kirjutamist. Päikest teile ! (#)



Sündisin 1. aprillil 1990 Inglismaal. Ma ei mäleta oma kodukohta ega ka õieti enda vanemaid. Ma vihkan neid. Mu sees on tohutult palju viha. Lapsed, kes on pere juures üles kasvanud on hellikud. Nad pole mitte kunagi enda eest seisnud nii palju, kui mina. Nad pole vist isegi iialgi nii palju tallaalused olnud, neid pole ka tohutult pekstud ja lisaks…

Ma ei tea miks ma küll neid lühikesi jutte kirjutan. Võib-olla süda tahab midagi öelda. Jutud on ainukesed, kus ma oma tundeid ja mõtteid täielikult talletan. Nüüd sain valmis oma uue teosega. Loodan, et meeldib !

Tegelased:
Olari - parim sõber
Henry - Olari kallis sugulane ning asendamatu lilleke
Kitty, Kriisu, Kristiina, Kriips - ülimalt kallis ning parim sugulane, keda üldse endale tahta.
Madis - Olari onu
Liia - Olari tädi
Tiina - Kriisu ema
Andry - Henry vend
Veljo - minu kasuisa
Raido - hästi hea sõber

Oli täiesti tavaline juuni keskpaik. Jaanipäev koputas uksele. Ma olin nagu alati arvutis. Aken oli avatud. Õues ja kõikjal valistses vaikus. Järsku…