Дневник пользователя Kersti

Pisikesed killud minu peos
mis tahaks visata näkku sulle.
Miks jätsid mu siia
miks mälestused lendasid tulle.
Kuidas sa ei näe et üksi oma maailmaga
ootan sind tagasi, elades fantaasiaga.
Meile kuulusid need ööd nii pikad,
kuid istun siin pimedas, oodates sind ikka..
kas su elutee nii lühikeseks jäigi,
oleksid võinud mõelda meile,kelle siia maha jätsid.
Kõiges süüdi on alkohol, see mürk mis oli su sees,
mis su sinna viis, kui peatusid sel teel.
Vaatasid vett ja mõtlesid ah mis ikka -
ma suudan seda teha, olen loll kui ei hüppa.
Nüüd ainult mälestus, su pilt ja su naer
mitte miski muu , ainult piin ja vaev.
Tunnen üksindust,…

Sa küsisid, milleks ma selline olen kord õrn ja hell, kord tujutu ja halb. Sa küsisid, kas mul südant üldse pole, kas ma pole armastanud eal? Ma parem vaikin, sest vastata ei oska. Ei aita sõnad sinna, kus ei mõista hing. Ma tean ka seda, sa ei usu,kui kõik sul ütleksin varjamata tõtt.Sa peaksid seda mu järjekordseks tujuks ja naeraksid, kui mul on kurgus nutt. Ja just sellepärast ma olen – ülbe, halb, südametu ja julm. Ja kui sind jälle näen, siis naeran mina ise, et ei naeraks sina mind . 

sinuga koos nii õnnelikud näisime
igal pool koos käsi-käes käisime
kuid meie vahel kadus sära
ja sa minu juurest läksid ära

nüüd tunnen end nii haavatult
süda seest on rebitud
ei tea miks nii mu jätsid
ja kõik mu ootused matsid

Nii kaua seda piina veel talun
ja sind enda kõrvale tagasi palun
igapäev aind mõtetes mul oled sa
ei suuda sinust loobuda

1. Langeb üks täht.Ma pigistan silmad kinni ja soovin! Soovin,et kõik oleks nii nagu oli varem!

2. Kõiges mis oli ma süüdistan end, kuid andeks ma endalt ei saa..

3. I had to find you. Tell you I need you.

4. Olid mu päike, olid mu taevas ja olid mu põhjatu õnnekaev, mida armastasin ülekõige. Sa olid samuti mu öö ja päev korraga, mitte kunagi ei suutnud sa mind nutma panna. Panid mu naerma, ka isegi kõige tobedamate naljadega, sa olid mulle parim ja jääd ka selleks, isegi kui sa ei kuulu minule.

5. Kuid, kuna ma ei suuda ilma…

Tühi, lootusetu ning kurb on mu hing, kui ma vaatan sinu ükskõikseid ja märgi silmi. Need silmad... ja see meelitav pruntis suu... su kunagine soojus, mis mind õhetama ja värisema pani, on nüüd läinud. Mu põskedelt voolavad suured pisarad, mu nägu on krimpsus ja ma tahaks plahvatada. MA EI TAHA JA EI SUUDA. Ilma sinuta pole minul elu. Ma olen armunud, ma jumaldan sind jäägitult. Kuid miks ?? Sa teed mulle aina haiget, su ükskõiksus lämmatab mu, ma olen sinus niivõrd pettunud, et minust on saanud inimvare. Ohhh...

Nüüd sa tuled, võtad mu tugevalt enda haaresse, peidad…