Дневник пользователя nemps
Üks kass läks üle silla,
tal saba tegi tilla-tolla,
ta kükitas ja lasi tulla
ja kraapis peale mulla.
Kas kuuled sa lehtede sahinat,
Mida öelda Sulle Kallis,
Mõttelend!
Kummitamas peas üks mõte,
nagu sees mul lõõmaks lõke.
On tunnete küüsis kogu mu keha,
selles suunas saaks midagi ju teha.
Igatsus kellegist,on painanud mind,
kedagi emmata tahaks mu rind.
Tahaks vahel ümber,kellegi käsi,
sellest mõeldes,ma eal ei väsi.
Lõputult võiks nii piinata end,
eks selline olegi ,üksiku mõttelend.
Tahaks ja oleks,ei tahaks,ei teeks,
mõttelend tihti on jooksmaks vaid veeks.
Kolm mees istuvad paaris,napsi klaasidega ja vestlevad.
Mina olen kalamees-ütles üks.
Ise ma kala ei söö,aga minule meeldib see protsess ise...!
Mina aga olen jahimees-teatab teine.
Mitte et mul ulukiliha vaja oleks,kuid protsess ise...!
Minul aga on 36 last-teatab kolmas.
Täielik jahmatus.
Ei,ega ma lapsi just väga ei armasta,aga teate ise-see protsess...!
Minu lilleke õitseb kuskil kaugemal,
kuhu minna ei oska ja ma ei saa.
Kuid igatsen loodan ja ootan ma siin,
et ükskord see tee,tema juurde kord viib.
Päevad masendust täis ja hinges on tusk,
vahel kadumas lootus ja tume on usk.
Sest üksinduse deemon on vallutamas mind,
oma pääsuteed otsin ehk ootan ma Sind!
Suveöö nii vaikne,sume,
taevas kuu ja sudu.
Taamal mets nii vaikne ,tume.
järvelt tõusmas udu.
Kasteheinas hommikuti,
palja jalu lähen.
Maha jäävad jäljerada,
hommikusel rajal.
Tõusnud päike hellitades,
akendesse valgub.
Et kõik tunneks,et kõik näeks,
uus päev,taas on algand!
Kui olime noored,õnn kandis kui tiib,
ei olnud meil pattu,ei olnud meil süüd,
kes teadid,et elu kord meid lahku viib,
milles vaevlen ma nüüd.
Nii mõni mõtelm ja hinges on tusk,
miks pimestasid minu õnneteed,
nüd aeg venib pikalt ja kadunud usk,
oh,õnnel nii kõrge on lend.
Mul mängusid täis oli süli ja säng,
naine magusalt hellitas mind,
kuid siis algas tal teisega see mäng,
kuulge laulu mu kurbuse teelt.
Kui armsamaga õnne ja joovastust jood,
ei kahetsust tunne su hing,
ja kui ta mul ütles,kuidas on lood,
kõik tappis ta,nüüd vaevleb mu hing.
Ei kunagi enam ma ei armasta sind,
ta hüüdis ja kortsu läks kulm,
siis pööras ta selja ja välja lõi mind,
nii saigi minust,hüljatud hing.
Vaikne öö on tasa jõudnud,
Muust enam ma ei hooli