Дневник пользователя cata06

Koos üle vikerkaaresilla,
käsikäes ja naerul suu,
kõnnime kord koos ka meie.
saatjaks hõbedane kuu.

Lähme sinna, kuhu meri
oma lainelapsed viib,
kuhu tuul teeb oma pesa,
kuhu uinub pilvesiil.

Sinna, kuhu mure tulla
mitte iialgi ei saa,
sinna, kus kõik päiksekiired
valgustavad kaunist maad.

Lähme sinna, kus me võime
jalutada käsikäes,
sosistada kauneid sõnu,
kuulajaiks vaid kõrged mäed.

See on maa, kus sinijärved
peegeldavad vikerkaart,
millest tulime kord üle -
see on unistuste saar.

Iga tera valges liivas,
iga lehekene puus,
laulab vaikselt oma viisi,
milles iga noot on uus.

See on…