Дневник пользователя kuumad

Aeg kiiresti edasi lendab
ei iial ta peatuma jää
ja sinagi alati töttad
kas vajalik see,ei tea.
Vahel tunned,kui oleks sul tiivad
ja lennata kõrgel on hea
kuid mured taas maa peale viivad,
sest elus nii olema peab.

Tere,tere! Pole kaua näinud!
Kuidas elan?Tänan küsimast.
Jah,eks mõndagi on meelest läinud
aja rahutumas rüsinas.

Lembus,mäletan sai läbi toona,
aga miskit siiski hinge jäi,
seda sinagi vist endas hoomad,
kui mu kõrval sõnatuna käid.

Haakuda meil korraks püüdsid pilgud.
Tuulehoog vist...Pöörasingi pead.
Virvatuli taas su silmis vilgub
varemgi ei toonud see ju head.

Siiski,siiski...Pettuski on kena,
kui ta toredusse rüütada...
Aga usu:ma ei hakka enam
vanas kohas lõket süütama.

Möödunut me nagunii ei taasta,
oli tõde siis või vale seal.
Liiga pikad olid läinud aastad,
need ei muutu olematuks eal.

Mis siis mõelda meie kohtumisest?
Juhus vaid...Ah,vaiki päevist neist!
Ärme räägi raja rohtumisest-
rohima ei hakka kumbki meist.

Sõnu on vähe ja sõnad on kurvad,
sõnad on valusad,sõnatus surmav,
sõnad on mõtete heledad varjud,
sõnad on vait,aga sõnatus karjub.

Usu oma koduseinte kaitset
väikseid lihtsaid maju,kõrgeid puid
Usu läbi kohutava mulla
tõusvaid eluvõrseid abituid
Usu pisut inimeste headust
õigeksmõistmist,austust,halastust
Usu iga hetke nagu ainsat
kordumatut avastust.