Kahjuks leiavad paljud oma õnne materiaalsetest asjadest. Kui nad saavad oma soovitud kingi või saavad raha. Muidugi tekitab suure rõõmu tunde, kui oled midagi väga väga tahtnud ja siis lõpuks saad. Või kui kõnnid tänaval ja leiad maast raha. Kuid see õnn on hetkeline, läheb natuke aega mööda ja kõik on taas tavaline. Raha saab otsa, asjad kuluvad, lähevad katki jne ..

Kuid kas on siis ka selliseid asju, mis ei saa otsa, mis ei kulu ja ei lähe katki ? On küll , need on asjad, mida ei saa mõõta ei mahuühikutes ega pikkusühikutes - need on hoolivus, sõprus ja armastus. Kui need on tõelised, siis need ei kulu, ei saa otsa ega lähe katki. Me otsime õnne kaugelt, kuid vahel tuleks vaadata enda ette ning märgata kui palju õnne ja rõõmu meie ümber tegelikult on. Õnn on see, kui sul on lähedased, kes sinust tõeliselt hoolivad, kellele sa tõeliselt korda lähed, kes on tühipaljalt selle üle õnnelikud, et sa eksisteerid.

Nii tekibki mõte, kas siis kõik inimesed on õnnelikud ? Ei ole , näiteks lastekodu lapsed. Neid ei peetud kas vajalikuks või oli mõni muu saatuse keerdkäik, kuid nad jäeti ilma kõige suuremast armastuse allikast - oma vanematest. Neil ei ole vanemaid, kes neid armastaks, neil ei ole vanemaid, kes oleksid nende saavutuste üle õnnelikud. Tavanoore esimene õnn on see, et neil on olemas vanemad, mida peaks väga hindama. Vanemad ei hooli sinu vigadest ja olenemata sellest, mida sa teed, on nad sul alati olemas ja armastavad sind jäägitult.

Kuid kas on vaid see kui sind õnnelikuks tehakse ? Õnnelikuks teeb ka teisest hoolimine ning neile andmine. Inimsuhetes on üksteise hoolimine ja andmisrõõm see, mis teevad õnnelikuks. Hoolimine on jõud, mis liigutab mägesid ja muudab iseloomu !