Ohh.. lõpuks sain valmis ka neljanda osa. Loodan, et huvi pole kustunud ja lugejaid veel on .
Ilusat õhtut (#)

Eelmises osas: Läksin kohta, mille aadress mulle anti. Seal sain ma tuttavaks ühe imelise tüdrukuga ja armusin temasse. Samuti peksti mind haledalt läbi, aga sellega kasvas mu viha veelgi ja mind võeti kampa ning Boss viskas mulle 32se revolvri.

Vaatamata sellele, et olin nüüd igati kaitstud kamba poolt, kartsin ma ikkagi tulevikku, kuigi tänavatel liikudes ei pidanud ma enam iialgi kartma, et mingi pätt mulle kallale tormaks, sest ma olin liitunud Londoni kõige kardetuima kambaga. Meil oli tohutu suur ala Londonist, kuhu keegi teisest kambast tulla ei võinud, sest muidu oleks kohe nuga saanud.

Ühel hommikul otsustasin tädi juurest lahkuda, sest tal polnud minuga koos enam turvaline ning ma vihkasin teda. Ta sundis mulle peale asju, mida ma ei sallinud ja teha ei tahtnud. Õhtul, kui tädi oli haiglasse tööle läinud, korjasin kokku oma seitse asja ning jooksin vabadusse.

Võtsin toa ühes vanas majas, kus sai üürida odavaid kortereid. Maja oli lagunemas, trepikoda haises alkoholi, suitsu ning higi järgi. See oli jube, aga midagi muud ma enda olukorras endale lubada ei saanud. Pidin seda raha siiski hoidma, sest vargile minna ma ei plaaninud.

Carlos ja mina saime üsna pea lahutamatuteks. Kolm päeva hiljem tuli ta mu üürikorterisse ütlema, et ees seisab mürgel Deemonitega. Lõpuks ometi avaneb mul võimalus revolvrit kasutada – lõpuks ometi saan võidelda. Tundsin, kuidas juuksekarvad mu peas püsti tõusid, kui Carlos mulle sõjaplaani kirjeldas. Plaani järgi pidime me kambaga kogunema kell üheksa õhtul Deemonite alale. See mürgel oli juba eelnevalt mõlema kamba presidentide poolt kokku lepitud. „ Võta oma revolver kaasa. Teistel poistel on oma relvad. Paljudel on isetehtud haavlipüssid ning Kaarelil on saetud toruga haavlikas. Me anname neile Deemonitele hea õppetunni ning, kui peame tapma, siis ka tapame. Me oleme siiski Hell Burnerid ning isegi põrgu ei taha meid enam sinna“ rääkis Carlos.

Kui ma pool kaheksa Deemonite mätta juurde jõudsin, voolas sinna juba rahvast kokku. Mööda minevad politseinikke kartes olid nad oma relvad puude otsa peitnud. Kuid õnneks sel õhtul ei liikunud meist mööda mitte ühtegi politseid. Kaks poissi olid ennast maja katusele peitnud. Nad karjusid meile, et kes oleme ja mida me tahame. Carlos hüüdis neile vastu, et oleme Hell Burnerid ja tulime sõdima. Üks silmapilk ja kõik oli segamini. Ma ei saanud aru, keda ma ründasin, aeg liikus kuidagi kiiresti. Olin segaduses. Ootamatult tundsin valusalt lööki. Ma sain kurikaga ja kukkusin valudes maha. Hetk hiljem kuulsin püssipauku, hakkasin värisema, sest arvasin, et sain kuuliga. „Ouuu, Carl ! Aja ennast püsti !” tundsin hääle ära, see oli Carlos. Tõusin pööraselt jalgadele ja haarasin oma revolveri ning jooksin pea laiali otsas vaenlastele kallale. Olin nagu tornaado, tormasin läbi laipade. Minust jäid maha ainult märjad vereplekid. Üks neegripoiss kukkus mu jalge ette, veri peahaavast voolamas. Jooksin tast mööda ja virutasin jalaga. Ta keha tundus nagu viljakott. Hell Burnerite seast kostis valju kisa. „Anna tuld ! Anna tuld !”Segadusse aetud Deemonid hakkasid minema jooksma. Carlos oli minu kõrval ja karjus: „Lase see seal maha, Carl, lase ta maha !” Ta osutas käega väikse poisi poole, kes põgeneda püüdis, kuid oli haavata saanud ja jäi pool-joostes, pool-longates teistest Deemonitest maha.Suunasin relva koperdava kuju suunas ja vajutasin päästikule. Püss läks lahti, kuid poiss jooksis edasi. Haarasin mõlema käega püstolist ja vajutasin uuesti päästikule. „Sa tabasid teda, sa tabasid !” Väike poiss kukkus puusa tungitud kuuli jõul ettepoole. Ta roomas ikka veel edasi, kui Carlos mu käest haaras ja hüüdis: „Laseme jalga, politsei tuleb !” Jooksime minema ja peagi kuulsime kuidas politsei Deemonid ümber piirasid. Läksime Carliga eraldi suundadesse, korra veel hetisin pilgu tagasi ja nõrgas valguses nägin kahte poissi, kes liikumatult lamasid ja mitmeid teisi, kes istukil oma haavu kinni hoidsid. Kogu lahing kestis kõige rohkem kümme minutit. Jooksime nii umbes 6 kvartalit, kuni olime hingetud ja pidime peatuma. Boss ja veel kaks poissi jõudsid meile järele ja siis hüppasime me teenidnusjaama taga olevasse kuivenduskraavi. Carlos lõõtsutas, kuid naeris nii, et pidi peaaegu lämbuma. „Nägite seda hullu Carli?” ähkis ta naerupahvakute vahel. „ Ta mõtles, et see on mingi kauboifilm, kus püssi õhku pagutada tuleb” Teised naersid ja minagi ühinesin nendega, kuid ootamatult hakkas mul pea ringi käima ja kukkusin kokku.

Ärkasin oma korteris. Carlos oli ennast mu voodisse pikali visanud. „Tere, Uinuv kaunitar !” lausus ta irvitades. „Hahahaaa !” naersin iroonitsedes.
„Tead ?”
„Ei tea ikka küll !”
„ Carl ! Sa oled ikka kolm korda hullem, kui ma alguses arvasin !”
„Ja see on paha ?” küsisin muie näol
„Ei ! See on supper. Sinusugust hullu mul vaja ongi” lausus Carlos vaimustatult
„Aga kobime välja. Lähme tähistame meie võitu !” tegin ettepaneku.
See mõte meeldis Carlosele ning võtsime suuna kogunemispunkti. Kõik kambaliikmed olid saabunud. Nad õnnitlesid mind hullu iseloomu tõttu. Kuid kõik läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mu pilk oli kinni kiilunud. See veider olevus oli jälle seal. Tüdruk, kes mu südame oli võitnud. Mulle tundus, et näen und, sest ta sammus minu poole. Hõõrusin silmi ja palusin Carlosel ennast näpistada. Poiss pidas mind hulluks, kuid see ei omanud tähtsust. 2 minutit hiljem oligi maailma ilusaim olevus minu ees. Ta silmad lõid tuld, nägu õrnalt meigitud ja juuksed jälle rätiga kinni. „Tule !” lausus tüdruk ning tõmbas mu endaga. Mu jalad tahtsid lausa joosta, käed tahtsid teda haarata, aga miski takistas ja ma ei tea siiamaani mis see olla võis. Kui jõudsime haigla juurde, hakkasid tüdrukul mööda põske voolama suured pisarad ja ta karjus pigem röökis:”Lase käia, löö mind.Aga ühel päeval maksan sulle kätte. Oota ainult ja sa näed !” „Oota. Võta tuure maha”olin segaduses. „ Sa tapsid mu venna ! Kuidas sa julgesid ?” ma ei saanud enam mitte milleski aru. See oli nii veider. „ Tead, mis ? Sa oled ikka jubedalt nunnu. Mis su nimi on ?” tegin väikse teema muutuse. „ Sul pole seda vaja !” lausus tüdruk vihaselt. „ Ära lollita minuga. Sa tead, et mul oleks au sellise tüdruku nime teada,” ajasin kangekaelselt oma joru edasi. Järsku ei kuskilt hakkas see kena olevus naerma: „ Hahahaa ! Sa oleksid pidanud nägema oma pilku ! Täielik klassika. Muide mu nimi on Lena !” Tundsin, et hakkan närvi minema, vihalained lõid jälle pea kohal kokku. Mida see tibi endast õige mõtleb. Surusin need alla ja lõin näole teeseldud naeratuse. „ Leena ! mmm.. ilus nimi.” Tüdruk tuli mulle lähemale ja suudles otse suule. Tundsin rõõmulaineid. Hüppasime üle haigla traadistaia ja siis see juhtuski. Haigla ülemiselt korruselt oli näha põletushaavadega lapsi, kes suure huviga minu ja Leena tegevust jälgisid. Pärast ilusat koos olemist tormasime tagasi jõugu punkrisse.

Suvi tänaval kestis omasoodu ja löömingud läksid järjest hullemaks. Kuumus korteris oli talumatu ja enamus öödest veetsime tänaval. Mitte ükski öö ei möödunud ilma jõuguüritusteta.

Meil ei olnud kunagi autot, kui kuhugi minna tahtsime, kasutasime metrood või varastasime auto. Mina ise ei oskanud juhtida, kuid ühel õhtul tuli Manny minu poole ja ütles: „Varastame auto ja lähme sõitma”!

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1263089/pain-5

Нравится 49