Tsiatapmine

Muq imä kynõli mullõ, kuis timä kotoh Piirioroh ütśkõrd tsika tapõti.

Naabrimiiś Jaan kutsuti tapma, päält tuu oll´viil katś abimiist: muq uno Olev ja ütś noorõmb külämiiś.

A Olev oll´pisu viina võtnuq. Kuq sys pauk käve, hiitü Olev ni oll´ sällülde maah, a tsiga kaksaś lumpi nigu jalaq võtiq.

Mamma, muq vanaimä Linda, oll´kaenuq, et Jaan lask´ Olevi maaha. Timä nakaś armõtuhe rüük´mä: “Või jummal´ külh, no sai Olevikõnõ pihta, tuud tä sääl iih kopõrd´! Jummal´ hoidku!”

Kolmas tsiatapja pand´ tsial lumpi takah, haard´ tsial kõrvust ni tulliq üten lumbist vällä.

Esiq hõigaś: “Ämmäkõnõ, puul´mullõ, maq pästi tsia ärq!”

Imä oll´jo hiitümisest toibunuq ni ütel: “Noh,väümehekõnõ, maq tiiä külh, et saq uioq mõista-i, hoobis tsiga pästse suq elo ärq.”

Tuukõrd jäigi tsiga tapmaldaq.

Triin Lüüs

Нравится 1