See mis tundeid hoiab koos on kui elu õnneloos,ei iial ette teada saa mis on,mis tuleb,mis tõeliselt hea.

Tahan olla päikesepaiste su kätel,tahan olla tähtede valgus su südames,tahan olla armastussäde su silmades.

Ma armastan sind sosinal öeldud sõnade eest,ma armastan sind salaja pihku poetatud sõrmede eest,selle tule eest,mis põleb mu sees,selle hetke eest,mis on veel ees,ja haiget mul teed..ma armastan sind praeguse õnne eest.

Su põsk mu põse vastas ja käsi minu käes-nii mööduda võiks iga järgnev argipäev.

Olen su pisike ingel,su pimedail ööl,olen su päikesepaiste kui sul krb on,olen alati siisn sinu jaoks olemas.

Armastusest toitun ma puudutustest jõudu saan.Suudlused mind ergastavad,sinu käed meelt kirgastavad.

Armastus ei mahu sõnadesse,armastust tunda on hea,armastus mahub mõtetesse,armastust hoidma peab,ehk liig kergelt öeldakse..Kallis ma armastan sind,kuid kas mõeldakse,tunneb seda kahing.Austus,hellus,hoolivus on tunded on armastus ja lõputu,lõputu igatsus olla su juures,SEE ON ARMASTUS.

Mul tasahilju tulid pähe su silmad,kohe meelde jäid ja kuigi tean sust õige vähe,mu südamesse oled läinud.

Tundsin sinu soojust,nii väljast kui ka seesmist.Tundsin sinu huuli nii magusaid kui ka kuumi.Tunda soovin nii igapäev ja iga minut.Tunda soovib nii keha kui ka hing sinu armastust.Armastust mis ei lõpeks eal kuni surm meid lahutab.

Kui kaljud kokku kukkuvad ja kuivab merepind,kui kuu ja tähed kustuvad ei unusta ma sind.

See pisara sadu mis minu sees,teeb haiget eluteel.Pikad teed,mis meil käidud,kas tõesti on need läinud.

Läheks kuhugile kaugele,kus keegi veel ei tea ei tunne.Vargsi pisar veereb laugele,vajuda võiks sügavasse unne.Klaasikilluga käele teeks jooni,et hinges enam poleks nii valus,vaadata lõhkisi veresooni,niigi olen vaid kõigil jalus.Rongi kiirust ära arvata,või katuselt mõõta kõrgust.Kaotanud kõik ammu on sära,mis sära võib leidagi põrgust.

Vahel vajan su suudlust,vahel vajan ma sind.Vahel tunnen sust puudust,vahel üksindust vajab mu hing.

Elu on armastus,ilma armastuseta on elu mõtetu ja mõtetut elu pole mõtet elada.

Ma võin juu naeratada kuid sisimas ma nutan,vihkan ja südames on valud.

Tahaks kaduda siit igavesti nii et keegi ei mäletaks ega igatseks mind,MITTE KUNAGI.

SURNUAIAS LILLED EI NÄRTSI,NEID KASTAVAD PISARAD.

Нравится 3